Venemaa matab oma radioaktiivsed tuumajäätmed Eesti piiri äärde

 (2)

Venemaa rajab Eesti piirist kõigest 70 km kaugusel Leningradi oblastis asuvasse Sosnovõi Bori radioaktiivsete tuumajäätmete hoidla.

Venemaa elektritootmise strateegia 2020. aastani näeb ette umbes 20 uue tuumareaktori ehitamist. Kui praegu on tuumaenergeetika osakaal elektrienergia tootmises ligikaudu 17%, siis 2020. aastaks peab see suurenema 23%-ni, Venemaa Euroopa-osas koguni kolmandikuni.  Sosnovõi Boris on alustatud teise tuumaelektrijaama ehitust.

Uute jaamade rajamisel pole aga sugugi vähetähtis tekkivate radioaktiivsete jäätmete ja kasutatud tuumakütuse käitlemine. Venemaal on kavas rajada jäätmehoidlad suurte tuumaobjektide lähedusse. Seda arutatigi Peterburis oktoobris toiminud II rahvusvahelisel tuumakonverentsil.

Venemaal tekib aastas keskmiselt 4,3 miljonit m3 vedelaid ja üle miljoni tonni tahkeid radioaktiivseid jäätmeid. Suurem osa (u 90%) jäätmeid tekib tuumakütuse tootmise käigus ja valdav osa (u 95%) jäätmeid on väheaktiivsed.

Jäätmeid hoitakse ajutistes hoidlates, kust nad saadetakse edasi ümbertöötamiseks ja pikaajaliseks ladustamiseks.

Radioaktiivsete jäätmete ajutisi hoidlaid ja neid käitlevaid ettevõtteid on aga liiga palju, hoidlate tehnotõkked on amortiseerunud ning jäätmete lõpliku ladustamise hoidlaid ja kasutatud tuumakütuse ümbertöötamise ühtset süsteemi pole.

Eriti ohtlikus olukorras on 120 tuumaobjekti, peamiselt ajutised jäätmehoidlad, kus tuleb rajada uued või renoveerida olemasolevad tehnotõkked, et takistada väheaktiivsete jäätmete sattumist keskkonda.

Puudustele vaatamata suudetakse Venemaa ettevõtetes praegu ümber töötada peaaegu sama palju radioaktiivseid jäätmeid, kui neid juurde tuleb.

Seni on tänu inertsist toimivale riiklikule süsteemile suudetud tagada radioaktiivsete jäätmete ladustamise ja käitlemise ohutus, kuid sobivate tehnoloogiate nappuse tõttu tegeletakse vaid jäätmete kogumise ja ajutise hoidmisega.

Radioaktiivsete jäätmete käitlemise süsteemi puudulikkus tuleneb aegunud seadustest (aastaist 1995–96), mis on vastuolulised ja üldsõnalised ning mille rakendusosa on jäänud hoopis kirjutamata. Radioaktiivsete objektide finantseerimise seadust ei täideta – loomata on fondid, kuhu tuumamaterjaliga tegelevad ettevõtted oleksid kohustatud eraldama osa tulusid jäätmete käitlemise tarbeks.

Uus radioaktiivsete jäätmete käitlemise seadus peaks jõudma riigiduumasse juba sel aastal. Rahvusvahelistele konventsioonidele tuginev seadus sätestab riikliku vastutuse ja kohustab käitlema jäätmeid ohutult.

Mitu võimalust

Konverentsil rõhutati korduvalt, et Venemaal ei ole osatud ärihuve riigi ja keskkonna hüvanguks ära kasutada, sest pole selget õiguslikku alust ega tehnilisi ettekirjutusi, mis reguleeriksid radioaktiivsete jäätmetega ümberkäimist. Poliitikud ja ametkondade juhid pole kahjuks mõistnud probleemi tähtsust.

Venemaa on üks väheseid tuumariike, kus kasutatud tuumakütust kasutatakse uue kütuse rikastamiseks. Mujal maailmas peetakse seda majanduslikult ebaotstarbekaks.

Konverentsil tutvustatigi hulgaliselt eri saastusastmega ja eri konditsioonis radioaktiivsete jäätmete ja kasutatud tuumakütuse ümbertöötamise tehnoloogiad. Kuid jäätmete veo ja hoidmise tehnoloogiate osas olid ettekanded valdavalt kriitilised, sest odavaid ja rahvusvahelistele nõuetele vastavaid lahendusi napib.

Nii soovitati endiselt eelistada radioaktiivsete jäätmete ja läbitöötanud tuumakütuse hoidmist veebasseinides, sest seni pole lahendatud kuivhoidlate peamist probleemi – radioaktiivsete jäätmete ladestamisel tekkivat kõrget temperatuuri.

Jäätmete nn märg käitlemine tekitab aga juurde suurel hulgal madala aktiivsusega radioaktiivseid jäätmeid, peamiselt triitiumi sisaldavat vett. Niisugused jäätmed tsementeeritakse või bituumendatakse, mis suurendab veelgi nende mahtu. Ka uues Leningradi aatomielektrijaamas kavatsetakse puudustest hoolimata vedelaid jäätmeid samal moel käidelda, sest tegemist on järeleproovitud tehnoloogiaga.

Probleeme on ka jäätmete veoga, sest Venemaal ei toodeta mitmeotstarbelisi konteinereid, mis sobiksid ühtaegu nii veoks kui ka hoidmiseks, nagu on sakslaste CASTOR.

Venemaa tuumaelektrijaamad

••Venemaal on praegu kümme tuumaelektrijaama ja kokku 31 reaktorit koguvõimsusega 23 242 MW.

••Sosnovõi Boris on alustatud teise tuumaelektrijaama ehitust (nurgakivi pandi 30.08.2007). Leningradi tuumaelektrijaam saab kokku neli uut reaktorit. Esimene neist peaks valmima 2013., teine 2014., kolmas 2018. ja neljas 2020. aastal. Uute energiaplokkide käivitudes on kavas sulgeda 2018. ja 2020. aastal esimese Leningradi tuumaelektrijaama kaks vanimat reaktorit.

Andres Mäe on Eesti välispoliitika instituudi teadur