VIDEO: DELFI EKSPERIMENT: kaks nädalat elektriautoga
Võttes arvesse kallinevat kütusehinda, meeletuid autostumisest tulenevaid ummikuid ning üleüldist rohelise mõtlemise süvenemist, on mõistlik hakata vaatama elektriauto kui vajaliku sõiduvahendi poole.
Elektriauto ei ole enam kaugeltki veidra välimusega ebarentaabel mängukann, mida metseenluse sildi all punase vaiba ette parkida, elektriautodest on saamas reaalselt sisepõlemismootorit ohustav jõud, millega peab arvestama.
Selge on see, et lähima viie aasta jooksul arenevad elektriajamiga autod sama kiiresti kui nutitelefonid viimase viiega, siinkohal mitte vaid tehnilise võimekuse ja hinna skaalal, kuid just leviku ja arvukuse osas.
Loomulikult on elektriauto hetkel veel väga kallis, seda isegi kuni aasta 2014. lõpuni pikendatud riigi poolse toetusega, loomulikult on auto sõidukaugus naeruväärne ning isegi kiirlaadimine 160 Eestit katvas „tanklas“ ei ole tegelikult kuigi kiire. Loomulikult on tegemist hetkel veel nišikaubaga, millele vaadatakse otsa äraootava pilguga ning isegi autotootjad ei ole jõudnud selgusele elektriauto tehnoloogia jätkusuutlikuses ning kasumlikkuses, kuid on üsna selge, et lähiaastad toovad muutuse.
Kaks nädalat elektriautoga
Kahenädalase eksperimendi jooksul sai läbi sõidetud enam kui 2000 kilomeetrit, nii Tallinnas, Tartus kui Eesti maanteedel, kogukuluks võib pidada vaid vanematekodus üleöö seinakontaktist laetud amprid, mida saab võrdsustada paari euroga. Tuluks kogunesid aga pidev naerule veniv suu ning parklates järele vaatavad pilgud.
Elektriauto peamine pluss ongi tema püsikulude olematus. Linnasõidul ei kuluta enamasti keegi ära tervet sõiduulatust, mis eksperimendis kasutatud Nissan Leaf autol oli 100 protsendilise laadimise puhul ligi 160 kilomeetrit, mis aga tähendab, et umbes kahe eurosest elektriarvest jätkub igapäevasõitudeks umbes kolmeks päevaks. Lisaks on elektriautod muutunud välimuselt, suuruselt, praktilisuselt ning kvaliteedilt võrdväärseks tavaautodega.
Pere teiseks autoks, pereemale laste kooli ja trenni sõidutamiseks või isale poes õlle järel käimiseks, sobivad tänasedki elektriautod ideaalselt, kaugemateks sõitudeks aga peab suutma säilitada närvi ning nõustuma mõnel maantee veerde paigutatud laadimiskapi lähistel kolmveerand tundi jalgu kõlgutama. Tänasel hetkel kui Tallinn-Tartu maanteel ei ole ühtegi laadimispunkti, on Nissan Leaf autoga kahe Eesti suurima linna vahel liiklemine pigem seiklus kui aeganõudev pisidetail. Tallinnast täis „paagiga“ liikuma hakates tuli esimene puksiir kutsuda vastu Põltsamaal ning tagasiteel teine abiauto Kose risti.
Elektriautoga sõitmine toob koheselt kaks üllatust – esiteks lööb debiilse irvituse näole kuuldamatu mootorimürin ning golfikärulikult „lihtsalt“ liikuma hakkav auto.
Teiseks aga üllatab auto oma kiiruse, äkilisuse ning võimsusega. Hirm elektriautoga linnas või maanteel kellelegi jalgu jääda on asjatu, pigem tuleb jälgida, et keegi teele ette ei jääks.
Kulutuste koha pealt aga tuleb kindlasti ära märkida, et tegelikkuses tasuta lõunaid ei ole ning asjade eest maksmine on väga suhteline. Kui aasta lõpuni saab kiirlaadijates „tankida“ tasuta, siis kaudselt maksab iga elektriauto ostja oma laadimise kinni puhtalt laadimisaja surnuks löömisel selvehallidesse ja butiikidesse jäetud eurodega.
Viru keskuse kolmanda korruse parklas tankimine tähendas igal korral kas uue raamatu, heliplaadi või riidehilbu ostmist.
Riik paigaldab laadimiseks 160 „tanklat“
Käesolevaks hetkeks saab üle Eesti elektriautosid laadida 21 kiirlaadimispunktis. Aasta lõpuks peaks CO2-kvoodi müügist teenitud raha eest paigaldatavaid laadijaid saama Eestisse kokku 160, mis muudab meid innovaatiliseks oaasiks keset bensiini kulutavat Euroopat.
"Reaalselt paigaldame me novembri lõpuks sadakond laadijat ära. Detsembris siis ülejäänud ning mõned laadijad jäävad kahjuks paigutada veel ka jaanuarikusse. Kõik oleneb ilmast, kuid peaasjalikult sellest, kui kiiresti saame kätte ehitusload laadimiskappide paigutamiseks," selgitas laadimisjaamu paigaldava ja planeeriva elektromobiilsuse programmi juht Jarmo Tuisk.
Kuni aasta lõpuni on kõik laadimised kiirlaadijates autoomanikele tasuta. Uue aasta algusest aga hakatakse laadimise eest küsima ka tasu.
Tuisu sõnul ei ole hetkel väga konkreetseid summasid öelda võimalik, kuid loogikakohaselt rakendatakse kuutasu, mis jääks 10-15 euro vahemikku ning üks laadimiskord võiks minna maksma kaks kuni kolm eurot.
Veendumus, et elektriautode või samalaadsete „nullkulu“ sõiduautode päralt on tulevik, süvenes kahenädalase eksperimendi käigus täielikult. Autori hoovi ilustaks juba täna kena seinast laetav sõiduvahend, piirajaks saigi aga tõenäolise arengu kiirus, mis lubaks 2014. aasta lõpus, kasutades veel riigi toetus, soetada elektriauto, millega saab Tartusse „kuiva jalaga“ ikka kohale.
