Udo Themasel on olnud elus vaid üks töökoht
Uskumatu, kuid Liviko tänane peadirektor alustas oma tööinimeseteed 1959. aastal samas ettevõttes lukksepana. Nimi oli sel siis küll teine - Tallinna Likööri- ja Viinatehas.
Vahepeal lõpetas ta tollase TPI masinaehituse erialal ja sai ametikõrgendust konstruktori, seejärel aga juba peamehhaaniku ja peainseneri kohale.
Viinatootmisel pikad traditsioonid
Viimased üksteist aastat Livikot juhtinud Themasele tundub huvitavaim 1971. aasta, mil Livikost sai tootmiskoondis ja sellega ühinesid kahekümneks aastaks ka Eestis tegutsenud viis piiritusetehast. Juhtida tuli küllaltki suurt ja huvitavat ettevõtet. Piiritusetööstus oli tollal meil suhteliselt mahajäänud ja sellele kulus suurem osa peainseneri ajast ja vaevast.
Themase sõnul on alkoholitööstus Eestis pikkade traditsioonidega ja seal töötab palju kogenud inimesi. Ka Liviko tippjuhtkond on juba kümme aastat koos töötanud. Tööliste hulgas on 30-40 aasta pikkune staazh üsna tavaline.
Kuuekümnendail aastail oli riigiviinatehase toodete nimekiri küllaltki pikk, sest siis käis uute toodete kooskõlastamine kohapeal ilma suurema bürokraatiata. Seejärel läks retseptuuri kinnitamine Moskvasse ja olukord muutus kardinaalselt. Terve Nõukogude Liidu peale oli üks degusteerimiskomisjon, mis tuli kokku kaks korda aastas, viinatehaseid oli aga 260. Samas anti igaühele neist igal aastal uute toodete juurutamise ülesanne. Paika olid pandud ka prioriteedid ning suurtel Moskva ja Leningradi tehastel oli kõikjal roheline tuli. Kui Eestis töötati välja Katariina hõõgveini retsept ja pudel Moskva komisjoni ette viidi, ei sobinud see kohe mitte kuidagi. Küsiti, ega te ei taha veel Katariina II sildile panna ja asi jäi katki. Maitset kõrged degusteerijad ei proovinudki. Läks tükk aega, enne kui Katariina lõpuks poeletile jõudis.
Viina asemel päevalilleõli
Pole alkoholitootjat, kes Gorbatshovi-aega ei mäletaks. Themas joonistab graafiku, millel piiritusjookide tootmise kõver ühtib ilusasti kompartei poliitikaga. Kui Brezhnevi ajal planeeriti sedalaadi toodangu pidevat ja küllalt järsku tõusu, siis Gorbatshov seadis eesmärgi viinatootmine aastaks 2000 peaaegu et nulli viia. Kui tootmismahtu õnnestus mõnel aastal vähendada planeeritust rohkem, sai tehas preemiat. õnneks mõne aja pärast taibati ürituse mõttetust ka kõrgemal pool ja tootmise järsk langus pidurdus.
Tootmise vähenemist tuli millegagi kompenseerida, sest inimesi ei tohtinud mingil juhul tööta jätta. Nii villisid viinaliinid mõnda aega sootuks lahjemat ja paksemat vedelikku - päevalilleõli. Themase sõnul osutus see ootamatult väga tulusaks äriks: ühe õlipudeli pealt sai samapalju kasumit kui kolme pudeli viina villimisel. Hiljem tekkis idee hakata Livikos kakaoube ümber töötlema. Isegi kakaovõi pressid toodi välismaalt viinatehase õue peale valmis. õnneks said võimurid vahepeal aru, et tegemist on riigile kasuliku äriga ja viinaliinid hakkasid taas oma õiget ülesannet täitma.
Küsimusele, kas Vene ajal tuli Tallinnas ka Moskva-ülemusi joota, vastab Themas siiski eitavalt: "Neid tuli küll vastu võtta, aga millegipärast kehtib selles tööstusharus reegel, et juhid pole alkoholilembesed." Tööline, kes vindisena vahele jääb, järgmisel päeval ettevõttes enam ei tööta. Themase sõnul on juhtunud, et esmaspäeva hommikul tuleb kaadriosakonda kasimata välimusega mees, väidab, et alkoholi üldse ei tarvita, oskab kõiki töid ja alustada soovib samal päeval.
Eesti viinaturg on ülekoormatud
Turumajandus parandas hoobilt piiritusjookide kvaliteeti. Kui varem läks kõik mis toodetud, siis nüüd tuleb müügiga vaeva näha. Eesti turg on väga väike ja ülekoormatud, alkoholi eksportida aga keeruline. Venemaa kaudu ida poole minekut takistavad topelttollid, Euroopa Liit on aga kehtestanud ranged sisseveokvoodid. Liviko tootmisvõimsus võimaldaks eksporti kümnekordistada. Venemaal ja Ukrainas läheks hästi sealkandis hästi tuntud kaubamärk Vana Tallinn. Proovipartii on parasjagu Ukraina maksumärgid külge saanud ja ootab suure ringiga merdmööda kohaleviimist. Venemaal tuleks liitri pealt maksta 136,5 krooni aktsiisi- ja tollimaksu, mis muudaks aga toote konkurentsivõimetuks. Suuremad lootused on rajatud Ukrainale, kus peadirektor valitsusdelegatsiooni koosseisus ka ise kohal käinud.
Eeloleva erastamise kohta ütleb Themas, et see on asjade loogiline käik. "Selge see, et EVP-de eest müüdud viis protsenti ei anna midagi, kuid kuidas edasine erastamine toimuma hakkab, pole valitsus veel otsustanud. Määravaks saab, kas riik säilitab aktsiate kontrollpaki või mitte," leiab ta.
Liviko peadirektor jäi ise aktsiaist ilma, sest kui viimasel päeval ostma läks, selgus, et EVP-d pole pangas veel arvele võetud. Järgmisel võimalusel loodab ta siiski mõned viinatehase aktsiad omandada. Liviko töötajaist on seda seni teinud umbes paarkümmend.
Praegu kuulub Eesti viinaturust Liviko toodetele 59 protsenti. Turuosa kõigub vastavalt sellele, kui palju on riigis parasjagu salaviina sees. Salaviin on alkoholitootjate vaenlane number üks. Pool Suur-Sõjamäele rajatud Liviko uue lao territooriumist on konfiskeeritud jooke täis ja tuleb aina juurde. Eriti murelikuks teeb Themase asjaolu, et isehakanud viinameistrid villivad kes teab missugust jooki tühjadesse Liviko siltidega pudelitesse. Mida suurem on olnud aktsiisitõus, seda rohkem on võltsviina turule tulnud ja seda vähem on Liviko toota saanud.
Viimased kolm-neli aastat on Liviko investeerinud tootmisliinide ja -ruumide ajakohastamisse igal aastal 15 miljonit krooni ja see lubab valmis olla tootmise mitmekordistamiseks, juhul kui ekspordivõimalused ükskord laienevad. Nii on Gorbatshovi-aegne mahajäämus tasa tehtud. Et muutuda muu maailmaga täiesti konkurentsivõimeliseks, tuleks vähemalt kahe aasta jooksul investeeringuid samas tempos jätkata.
Tavaarusaama vastaselt teeb Liviko juhti murelikuks liig suur viinaga kauplejate arv. Kolmandajärgulised keldripoed on see kanal, mida mööda salaviinal hea voolata. Loota jääb kooskõlastamisringil olevale alkoholi käitlemist reguleerivale seadusaktile, kuhu on sisse kirjutatud ka küllalt karmid karistused kuni vabaduskaotuseni välja. Alkoholiseadust pole ju senini vastu võetud.
Themas ise pruugib heas seltskonnas head veini, kuid ei ütle ära ka mõnest pitsist külmast Liviko või mõne muu firma viinast söögi alla. "Alkohol on toiduaine, mida inimesed tarbinud aegade algusest peale. Eestis on seda toodetud üle viiesaja aasta. Alkoholil on mõistliku tarbimise korral kindlasti oma ülesanne täita," formuleerib viinatehase juht oma suhtumise sellesse kuradi nimega varustatud tootesse.
Mitmed ühiskondlikud ülesanded Eesti toiduliidus, eksportnõukogus ja Tallinna direktorite klubis ei jäta Themasele kuigi palju vaba aega. Suvel möödub see põhiliselt suvilas muru niites ja maja ümber kõpitsedes.
SIRJE NIITRA
