Viitsütikuga pomm: Sajad Tallinna elamud, mis vajaksid lammutamist


Eesti üks viitsütikuga pomme on rohkem kui pool sajandit tagasi ehitatud „hruštšovkad“, mille eluiga hakkab täis saama ja mille rekonstrueerimisel pole mõtet. Järelduse, et maha võiks lammutada kümnendiku Tallinna masselamuehitusmahust ehk kõik hruštšovkad, võib teha eelmise aasta viimastel päevadel Tallinna linnale üle antud arhitekt Rein Murula ja Tallinna Tehnikakõrgkooli üliõpilaste mahukast uurimistööst.


Probleemi ulatusest annab aimu tõik, et Tallinna hruštšovkades on Murula hinnangul üle 10 000 korteri. Analüüs näitab, et rekonstrueerimine ei ole hea lahendus. „Tallinnas on paar-kolm maja saneeritud, kuid see on mahavisatud raha.“

Viitsütikuga pommiks nimetab Murula probleemi selle pärast, et hruštšovkasid, kus varsti keegi enam elada ei taha, hakatakse maha jätma, sealne elanikkond jääb üha vaesemaks, tekivad kütte- ja elektrivõlad ning lõppkokkuvõttes saavad nende suuromanikuks küttefirmad. „Tallinna Küte võib tulevikus olla linna suurim kinnisvaraomanik. See probleem on esile kerkimas Narvas, Jõhvis, maapiirkondades. Kui kolmandik kortereid jääb tühjaks, tekib ahelreaktsioon. Ja siis on hilja tegeleda,“ ütles Murula.

Tallinna linnaplaneerimisameti üldplaneeringute osakonna juhataja Martti Preemi sõnul on enamik hruštšovkasid viletsas seisus. „Küsimus on selles, kas on üldse mõtet neid ümber ehitada. Rein Murula ja tema üliõpilaste analüüs näitab, et ei ole. Mõistlik oleks need lammutada ja ehitada 1-2 korruse võrra kõrgemad – kui see on antud kohta sobilik – uued hooned, mille all on ka autoparkla,“ ütles Preem. Tema hinnangul tuleks uue hoone ehitamine vaid veidi kallim kui vana saneerimine, sest selleks tuleb sisuliselt maja seest tühjaks lammutada. „Isegi, kui uue ehitamine oleks ühe kolmandiku võrra kallim, oleks see ilmselt parem variant,“ nentis Preem.

Miks lammutada? Analüüsi kohaselt on peamised põhjused järgmised:

Esiteks ruumiplaneering. Toad ja korterid on nõukogudeaegse planeeringu järgi imepisikesed. Köök näiteks 1,6x 2,8m. Murula: „Sellisesse kööki pole tänapäeval võimalik isegi elementaarset köögitehnikat paigutada.“

Keskmine hruštšovka 3-toaline korter on 46 ruutmeetrit koos köögi, vannitoa ja WC-ga. Vannitoas-wc-s elektriseadmeid, sh pesumasinat ega pardlit kasutada ei tohi, sest puudub maanduskontuur. Pistikupesa on esikus, kust pikendusega tuleb juhe vannituppa vedada. Abiruumid on sama suured nii 1 kui 3 toalises korteris...

Enamikus on hruštšovkades 1-2taolised korterid. Murula. Väike korter oleks vanurile hea, aga ei saa 5. korrusele, sest lifti ju ei ole.“ Ei ole ka rõdusid, lodžasid, garaaže ega muid lisaväärtusi. Majade ees on autouputus, autosid pargitakse haljasaladele.

Ümber tuleks ehitada ka trepikojad, mis nõukogude ratsionaliseerijate plaani järgi tehti spetsiaalselt nii kitsad, et kirstu saab püsti tõstes napilt välja.

Teine tähtis probleem on hruštšovkade soojapidavus, kuhu tuleks teha suuri investeeringuid. Samuti mürapidavus – mis on olematu, õhu kvaliteet – lõhnad pääsevad läbi, ning temperatuur, mida ei saa reguleerida. Ehitustehniliselt tuleks välja vahetada kõik alates katusest, akendest, elektrisüsteemidest jms.

Samuti ei anna palju efekti ka soojustamine, sest majade energiatõhusus on praegusest keskmisest kaks korda kehvem.

Idanaabrid ehitavad Murula sõnul hruštšovkadele lihtsalt korruse või kaks peale, Moskvas, kus maa on väga kallis, lõhutakse aga hruštšovkad üldse maha ja ehitatakse 16-korruselised hooned.

Preemi sõnul kippusid Ida-Saksamaal kohe pärast Berliini müüri langemist paljud paneelmajad tühjaks jääma. „Seal ei hakatud kortermaju erastama, vaid need jäid linnale ja omavalitsused hakkasid nendega tegelema. Näiteks ehitati mõni 9-korruseline maja ümber nii, et see muutus tõusvaks 2- kuni 9-korruseliseks majaks ja korterite sisemine struktuur tehti ümber tänapäeva nõuetele vastavaks. Alles siis hakati neid erastama ehk müüma,“ ütles Preem.

Ka Murula leidis, et arhitektuuriliselt parimad lahendused on Ida-Saksamaal, kus selliseid hooneid on ka madalamaks lammutatud ja ridaelamuteks ümber tehtud. „Meil võiks see väikelinnades, näiteks Paides, kõne alla tulla,“ ütles Murula.

Analüüsi järeldus on, et linn või riik peaks siin kahtlemata initsiatiivi haarama. Põhjus on lihtne: inimesed ei usaldaks erafirmat, kes pakuks neile: lammutame teie maja maha, teie kolige seniks kuhugi mujale (ei tea kuhu), ehitame uue maja, siis saate korteri (võib-olla). Juhtivat rolli peaks mängima institutsioon, mis ei saa pankrotti minna.