VILJA KÜSIB | Ardo Hansson: Ratas ja Helme seisavad praegu Ansipi ja Ligi õlgadel

 (214)

2008. aastaga võrreldes on olukord praegu kardinaalselt teistsugune: riigil on raha ja reserve meie endi varasema tubliduse pärast, samuti antakse talle laenu, rääkis Eesti Panga endine president Ardo Hansson täna eetris olnud otsesaates. Teise pensionisamba sissemaksete kallale minna on seetõttu tema hinnangul kas pahatahtlikkus või rumalus.

Kuidas läheb? Mida te üldse praegu teete?

Praegu pean peamiselt kodukoolitust, kahe teismelise poisiga on see keeruline ülesanne. Saan nüüd palju paremini aru, millega kooliõpetajad peavad päevast päeva tegelema.

Millal teie aru saite, kui tõsine see kõik on, mis on juhtunud?

See oli sel nädalavahetusel, mil mil naftahinnad langema hakkasid, ning tuli sõnum, et Itaalia pandi karantiini. Enne seda arvasime, et see on Hiina ja Itaalia probleem, mis mõjutab kaudselt meie turismi ja tööstusettevõtteid, st pigem on tegu piiratud šokiga. Kui riigid hakkasid piire sulgema, siis oli aru saada, et siseneme hoopis teise paradigmasse, mis hakkab ühiskonda laiemalt mõjutama.

Praegu lahtiolevat on võrreldud 2008. aastal alanud kriisiga ja isegi sõjaga. Majandusanalüütik Peeter Koppel on lubanud, et lähinädalate makronumbrid tulevad kohutavad. On need võrdlused kohased, on Koppelil õigus?

Sõjaga võrrelda on küll kohatu: toitu ja bensiini saab osta, ühistransport toimib. Mastaabid võivad 2008 kriisiga küll sarnaseks kujuneda. Loodetavasti saab praegune kriis olema akuutsem: näeme seda paar kuud või paar kvartalit päris vastikuid, väga suuri langusi, aga ma usun, taastumise võimalus on olemas. Erinevus seisneb selles, et 2008 oli majanduskriis, praegune on aga tervishoiukriis, mis juhtub väga oluliselt mõjutama majandust.

Seotud lood:

Majandusanalüütikud loodavad ka, et kriis tuleb küll sügav ja raske, aga kiire. On see lootus õigustatud – senimaani on kriisid ju ikka pigem vinduma jäänud?

Akuutne faas, kus kõik seisab – nagu praegu – võib olla mitme kuu fenomen. Siis ehk õnnestub hakata meetmeid leevendama. Võib aga minna ka nii, et teises faasis ei ole kriis enam akuutne, aga majandus ikka kannatab.

Riikide rakendatud meetmete rangusaste on erinev – missugune toimimisviis annab paremaid tulemusi?

Ainuüksi Euroopas on 27 riiki, ma ei ole suutnud kõiki kaardistada ja jälgida. Meetmete mastaap on igal pool päris suur. Esiteks, meie räägime siin kahest miljardist eurost, see on umbes seitse protsenti sisemajanduse kogutoodangust – teistes riikides on abipaketid on üsna sarnases suurusjärgus. Teiseks, mõeldakse ajutistele meetmetele, mis osaliselt tagavad inimeste sissetulekut ja osaliselt leevendavad maksude maksmise pingeid. Laias laastus on need tendentsid sarnased, aga detailides väga erinevad.

Piiride kinnipanemine haigust enam ei peata, see levib kohapeal, mõjub aga majandusele raskesti. Täidab piiride sulgemine veel seda eesmärki, milleks ta kehtestati?

Seda saab öelda viroloog, kas piiride kinnipanek aitab haiguse levikut peatada. Alguses tekkis ka riikidel šokk. Poola näide oli üsna dramaatiline – seal oli arstim minu meelest kahjulikum kui viirus ise. Sellest saadi päris kiiresti aru ka ja hakati meetmeid leevendama. Tundub, et kauba liikumine on mingil määral taastunud. Ma loodan küll, et kaubad saavad ikka liikuda, siis saab majandus palju paremini toimida.

Kui akuutne tervisekriis on möödas, aga majandus omadega põhjas, siis hakkab see omakorda tervisele mõjuma. Kuidas sõnastada mõistlikku tasakaalu nende kahe kriisi lahendamise vahel?

Alguses, kui me seda viirust veel eriti hästi ei tunne, määramatus on suur ja on olemas ülinegatiivse stsenaariumi võimalus – võib-olla on see väga väike, aga ikkagi olemas – on riskide minimeerimise strateegia, radikaalsed meetmed ja kas või liigne ettevaatlikkus pigem mõistlik. Kui haiguse levik on mingil määral pidurdunud, me oleme veendunud, et tervishoisüsteemi võimekus on piisav ja oleme viirust paremini tundma õppinud, siis saame liikuda riskide minimeerimise juurest riskijuhtimise juurde. Siis saame tasakaalupunkti teise kohta nihutada.

Räägime rahandusminister Martin Helme tutvustatud abipaketist ja kahe miljardi euro laenamisest selleks, et kriisi akuutseid mõjusid leevendada. Teeb see pakett seda, mida tea peab tegema?

Valitsus saab praegu palju usalduskrediiti – minu poolt, opositsiooni poolt, ühiskonna poolt. Ta on raske ülesande ees. Meetmeid tuleb välja töötada kiiresti ja alati on võimalik, et aastate pärast tundub tagantjärele targana, et oleks võinud teisiti toimetada.

Reaalajas oleks seda paketti keeruline küsimärgi alla panna. Komponendid on olemas: pakett peab aitama inimeste sissetulekut tagada, teiseks lahendada laenude ja maksude maksmise teemat. Saatan peitub muidugi alati detailides, aga detailidest ei ole ka palju räägitud. Alati on võimalik, et kui hakata sellised abipakette rakendama, tekitavad igasugu väärnähtused: mitte tingimata kuritarvitused, näiteks et keegi hakkab taotlema laenuraha, mida ta tegelikult ei vaja, vaid ka näiteks nii, et pakett on kohati liiga lahke – ettevõtted jooksevad inimestest tühjaks, sest neil on lihtsam niisama raha vastu võtta.

On kaks võimalust: esiteks, valitsus ütleb, et me teeme seda tööandjate ja pankade kaudu: me vabastame neid millestki – ja loodame, et see avaldab kaudset mõju töötajatele. Loodame, et kriis on ajutine, ettevõtted ei jookse tühjaks ja majandus on võimeline kiiresti taastuma. Teine võimalus oleks olnud alustada sotsiaalpoliitiliselt: öelda, et muretseme iga inimese pärast, ja rakendada meetmed, mis ei sõltu mitte iga ettevõtte käekäigust, vaid sisuliselt igaüks võiks minna töötukassasse ja ilma suuremate küsimärkideta mingisugust hüvitist saada.

Ühe nädalaga on paar tuhat inimest töötuks jäänud. Kuidas toetada neid gruppe, kelle sissetulek on täiesti ära kukkunud, ja vältida töötuse muutumist krooniliseks probleemiks?

Kõige raskemas seisus on praegu FIE-d, jagamismajanduse inimesed, vabakutselised, kelle sissetulek on võinud kaduda saja protsendi ulatuses. Koormus on jagunenud väga ebaühtlaselt. Pooltel inimestel pole mitte midagi juhtunud – neil, kes elavad riigieelarvest: vanaduspensionärid, nemad saavad 1. aprillist isegi natuke juurde; 130 000 riigieelarvelist ametikohta ei oota mingi koondamine, palk tiksub edasi; umbes 30 000 inimest saavad vanemahüvitist. Umbes poole miljoni täiskasvanu elu ei ole rahaliselt muutunud. Ja siis on see teine pool, kes võib meeletult kannatada saada, kaotades kogu sissetuleku.

1. aprillil tõuseb riigikogulaste, ministrite, presidendi ja teistegi kõrgete riigiametnike palk. Martin Helme on öelnud, et riigipalgaliste kallale ei minda, sest see teeks majandusele kurja. Ma ei saanud sellest hästi aru, kas teie saite?

Praegu ei ole vaja kärbete peale välja minna, see on suur erinevus 2008. aastaga võrreldes. Meie seis on praegu nii palju parem. Ratas ja Helme seisavad praegu Ansipi, Ligi ja Padari õlgadel – viimased tegid kümme aastat tagasi need otsused, mis lõid korraliku vundamendi, reservid, millega on nüüd võimalik olukorda leevendada. Praegu on küsimus rohkem solidaarsuses. Mõningatel läheb praegu isegi paremini kui varem, samas kui teistel läheb väga palju halvemini. Tuleks anda veenev signaal, et meie kanname ka mingi osa koormast. Riigi juhtide puhul oleks see kõige olulisem.

Missugune mõju oleks inimeste rahakotile ja majanduse laiemalt sellel, kui peatataks riigi sissemaksed teise pensionisambasse?

Siin on tegemist kas pahatahtlikkuse või rumalusega, ma tahaksin loota, et viimasega. See ei lahenda praegu mitte kellegi probleeme. Inimesel, kes maksab sotsiaalmaksu, on töökoht olemas, ja sissetuleku kaotanud inimene ei võida sellest midagi. Teine küsimus on, kas see aitab riiki. Riik saab praegu miinusintressiga raha laenata. Praegu ei ole riik silmitsi rahapuudusega ega pea hakkama oluliselt kärpima. Rahandusminister ütles küll, et me ei lähe kärbete peale välja, aga see on ju tegelikult väga oluline kärbe. Selle asemel, et kriisile keskenduda, tegeldakse teisejärguliste küsimustega.

Riigi sissemaksed teise sambasse peatati Ansipi ajal. On väidetud, et just selle otsuse pärast läks teise samba tootlus edaspidi kehvaks. Oli see nii või ei?

Tollal oli olukord kardinaalselt teistsugune. Siis ei olnud riigil kusagilt raha võtta, näpud olid täiesti põhjas. Niigi oli vaja kärpida, ja siis ei laenanud keegi meile raha. Tollal pakuti Eestile raha kümneprotsendise intressimääraga, sellistel tingimustel ei lähe ükski valitsus raha laenama. Kes tahes oleks tollal olnud rahandusminister – ta ei oleks saanud teisiti käituda. Mulle ei meeldi, kui öeldakse, et siis tehti vigu. Praegu on täiesti teistsugune olukord. Praegu on meil raha meie enda varasema tubliduse pärast; ka seetõttu, et oleme euroalas ning palju kergem on raha laenata.

Kümne aasta tagune otsus oli vale tulevaste pensionäride seisukohast, aga riigi majanduse seisukohast oli see päris nutikas viis leida raha sealt, kust oli võimalik leida.

Kõva käe ihalus tekkis juba enne eriolukorra väljakuulutamist, aga see pole nüüdki kuhugi kadunud. Missugust perspektiivi näete siin terendamas?

On raske prognoosida, kuhu see kõik välja viib. Alguses kõik väga toetavad valitsust. Küsitlused näitavad ka, et valitsust mõistetakse, nende toetus on suur. Läheb natuke aega mööda, ja inimesed hakkavad seda hindama natuke teistmoodi. Kui sa ikka kannatas mitu kuud selle kõva käe all, siis hakkad asju teisiti vaatama. Sealsamas Poola piiril juba nägime ka kõva kätt – selline nüri ja jõhker enesekehtestamine annab kardinaalseid tagajärgi.

Meie oleme olnud üsna jõulised – ja ma arvan, praegu on parem olla jõuline, sest kõige olulisem on haiguse levik kontrolli alla saada –, aga seda saab olla ka nutikalt. Siia jalutades märkasin, et enamik restorane on suletud. Keegi pole neid käskinud uksi kinni panna, aga kliendid kaotavad lihtsalt ära, ja nad muretsevad inimeste tervise pärast. Valitsus pole lausa kõva käe teele läinud ja on suutnud tasakaalu üsna hästi tagada.

Poola näide on kõnekas, aga kuidagi peaksime suutma läbi saada ka Soomega, keda üks meie valitsuse liige järjekordselt haavata suutis?

See oli väga inetu. See on kahjulik tegevus, kui minister solvab meie lähedasi partnereid. Ega kriis ei lahene ju sellisel moel, et ühel päeval kuulutatakse välja: nüüd on kõik läbi ja normaalne elu taastub. Kui asi on kontrolli all, hakkavad valitsused meetmeid ühel või teisel moel leevendama. Majandusele oleks väga oluine, et me suudaks mõne kuu pärast Läti ja Soome piiri likvideerida ja Läänemere idakaldal taastuks normaalne elu. Pendelrändajate seas võiks ju EKRE toetus väga suur olla, kuid viidatud sõnavõtud halvavad oluliselt inimeste võimalust tööd teha.

Mis juhtus Euroopa Liiduga? See lakkas lihtsalt lakkas mõne päevaga toimimast, kuidas see võimalik on?

See on probleem. Asjad juhtusid nii kiiresti ja Euroopa Liidul ei olnud mingeid meetmeid, millega sellele vastu seista. Liit oli liiga aeglane reageerima. Muidugi oleks võinud omavahel kokku leppida, et Euroopa Liidu välispiir saab olema hästi tihe, aga proovime liidu sees toimetada teistmoodi. Aga ma ei ole ka kunagi näinud sellist kriisi, mis nii kiiresti kasvab ja iseloomu muudab, nii et mingil määral tuleb seda mõista. Loodan, et tulevikus räägitakse leevendusmeetmeid Euroopa Liidus läbi ja normaliseerumine saab käia kiiremini.

Euroopa Keskpanga võlakirjade tugiostu programmi maht on 750 miljardi eurot, on see piisav?

Keskpangad saavad kehtestada väga üldisi meetmeid. Alguse langesid intressimäärad, aga kui sai selgeks, et kõik riigid lähevad sellele samale turule ja tahavad laenata, hakkasid intressimäärad kiiresti kasvama. Keskpank saab üldist intressimäärade taset hoida, nii et riigid saaksid laenata. Tagantjärele targana on lihtsam öelda, kas see või teine meede osutus piisavaks või ebapiisavaks.

Missugune on see maailm, millest me ennast leiame, kui suur häda on möödas?

Ma ei näe, et kaugemas tulevikus peaks maailma tingimata olema oluliselt teistsugune. Kui võrdleme seda näiteks 11. septembri terrorirünnakutega, Estonia katastroofiga, Aasia hiidlainega... Arvati ju, et sinna randa, mida hiidlaine tabas, ei lähe mitte keegi enam kunagi puhkama, aga paari aastaga taastus kõik. Inimesed unustavad, ja samamoodi läheb praeguse kriisiga. Aga lühemas perspektiivis on šokk ja ebakindlus: ei julge investeerida, ei julge tarbida, ja see hoiab majanduskasvu mõne aasta jooksul väikese. Asi paraneb vaikselt, aga näiteks rahvusvaheline turism jääb kannatama mitmeks aastaks.

Mida võime kriisist õppida?

Riigid ja ettevõtted peavad olema valmis sellisteks stsenaariumiteks. Ju see pandeemia oli kuskil riskijuhtimise raamistikus kirjas, aga ega keegi seda tõsiselt ei võtnud. Jumal tänatud, et meil on puhvrid olemas, mis võimaldavad reageerida. Võib-olla tuletab see meelde talupojatarkust: headel aegadel on tarvis luua puhvreid, et nad oleks praeguses olukorras olemas.

Koroonaviirus SARS-CoV-2

  • Inimesed, kes kahtlustavad nakatumist koroonaviirusega, peaksid võtma ühendust oma perearstiga, küsima nõu perearsti nõuandeliinilt 1220 (välismaalt +372 634 6630) või koroonaviirusega seotud küsimuste jaoks loodud numbril 1247 või vajadusel kutsuma kiirabi, helistades hädaabinumbril 112.
  • Olulised telefoninumbrid:
    • 1247 – Käitumisjuhised eriolukorras toimetulekuks ja koroonaviirusega seotud küsimustes (24h, tasuta)
    • 1220 – Perearsti nõuandetelefon eesti ja vene keeles, pakub meditsiinialaseid nõuandeid ja konsultatsiooni (24h, tasuta)
    • 53 01 9999 – Välisministeeriumi konsulaarinfo, kui oled välismaal hätta jäänud (24h)
    • 112 – Hädaabinumber kiirabi, pääste ja politsei kutsumiseks (24h, tasuta)
  • COVID-19 sümptomid on sarnased gripi sümptomitele. Viiruse levinumad sümptomid on köha, palavik ja hingamisraskused.
  • Parim kaitse nakkushaiguse leviku vastu on käte pesemine ja inimestega kontaktist hoidumine.
  • Valitsus kehtestas viiruse kiire leviku tõttu 17. maini eriolukorra. Loe lähemalt, mida see kaasa toob!
  • Pärast välismaalt naasmist peavad nii Eesti elanikud kui ka välisriigi kodanikud olema kaks nädalat isolatsioonis, välja arvatud erandid seoses Baltikumi ja Soomega. Loe lähemalt kriis.ee lehelt!
  • Loe lähemalt koroonaviirusest Terviseameti kodulehelt!