VILJA KÜSIB | Dmitri Jegorov: kaotan kolmandiku palgast, sest kodus distantsilt töötades koduigatsustasu ei saa

 (128)

Rahvusvahelises Valuutafondis (IMF) tööd alustav Dmitri Jegorov, endine rahandusministeeriumi asekantsler, võidab töökohta vahetades palgas üle kahe korra. Koduigatsustasust võib ta esialgu siiski suu puhtaks pühkida. Distantsilt töötades seda nimelt ei maksta, aga Viini pole lähemate kuude jooksul veel asja.

Sa tuled otse maksuameti peadirektori Valdur Laidi lahkumise peolt. Šampanja voolas? Millest räägiti?

Ma olin seal umbes kümme minutit. Päev on tihe ja ma olen roolis, nii et ei mingit šampanjat. Tikrilimonaad.

Missugused olid meeolud?

Maksuametis töötavad positiivsed inimesed. Alati vaadatakse tulevikku optimistlikult. See oli selline sõbralik läbiastumine, räägiti sellest, mida mida minevikus on head tehtud.

Sa ise oled pidanud juba mitu lahkumispidu, palju neid viimaks kogunes?

Vähemalt neli.

Kuula siit.

Sind, paistab Facebookist, on vallanund kerge nostalgia. Lahkud rahandusministeeriumist positiivse tundega?

Natuke ikka on nostalgiat. See pilt, millele sa viitad, on tehtud nädalavahetusel, kui olin üksi majas, sest nädala sees lihtsalt ei olnud aega asju kokku pakkida. Tühi kontor ja tõepoolest natuke tühi tunne oli. Aga lahkumise otsus on täiesti vabatahtlik, mu enda tehtud. Uued väljakutsed, nii et vaatan ka optimistlikult tulevikku.

Rahandusministeeriumi haldusalast lahkub korraga kaks tippu, Sina asekantslerina ja maksuameti juht. On see seotud rahandusministriga või ei?

Tegelikult ei ole mingit intriigi. Martin Helmega ei ole mu lahkumine seotud. Valduri eest ei oska ma rääkida, tema peab ise kõnelema. Muide, Valdurist rääkides: ta ütles alguses töövestlusel, et tuleb paariks aastaks, ja me pidasime seda naljaks. Teenistustähtaeg on üldiselt viis aastat. Aga nüüd tuli mul meelde, et ta seda rääkis, ja näed oli ametis kolm aastat ja mõni kuu peale.

Minuga on asi lihtne. Mul oli plaan olla ainult üks ametiaeg. 2019 oleks see pidanud lõppema. 2018 hakkasime kantsleriga, kes on mu otsene ülemus, ja tema küsis otse, kas sul on praegu selliseid töökohti, mis on praegusega võrreldavad? Et panedki ameti maha ja lähed ära? Ei ole, vastasin. No siis esita dokumendid uueks tähtajaks, ütles tema, ja kui tuleb uus töö, siis ka lähed.

Ja siis see tuli. Kuidas IMFist tööpakkumisi saadakse? Või sa kandideerisid ise?

Nii IMFi kui ka mõne teise organisatsiooniga koos olen päris palju teinud ühiseid missioone. See on küll olnud natuke teistsugune töö kui see, mida ma tegema hakkan. Ühise töö käigus olen ilmselt jäänud silma ja siis öeldigi: meil on vabanemas selline koht, mis sa arvad .

Nemad kutsusid sind, mitte sina ei pakkunud ennast?

Jah, nad kutsuvad kandideerima konkreetsele kohale, kui nad on veendunud, et võiks proovida. Vähemalt nii oli see minu puhul.

Kristjan Rahu ostis oma Valdur Laidi ilmselt päris soliidse summa eest, aga ega sinagi ju sissetulekus kaota. Mitu korda võidad?

Pikaajalises perspektiivis peaksin võitma küll. Praegu ei koli ma mitte kuhugi, kuna IMFis tehakse tööd distantsilt, nii et ma töötan mõne kuu, aga võib-olla kuni järgmise aasta keskpaigani hoopis Tallinnas. Kuna üks osa palgast on koduigatsustasu ja mina kodu ei igatse, jään ma umbes kolmandikust ilma.

Ikkagi, suurusjärk?

Üle kahe.

Ja koduigatsustasu lisandub siis, kui Viini kolid?

Jah, seal asub üks instituut, mis on rajatud kahasse IMFiga, osa minu tööülesannetest on seotud selle instituudiga.

Peakorter on neil ju Washingtonis, mis neil seal Viinis ikkagi täpsemalt asub?

IMFil on kogu maailmas resideeruvad ametnikud. Nad peavad elama nende riikide kõrval, kellele nõu antakse. Viin on Lääne-Balkanile väga lähedal. Viinis asub ka veel üks teine IMFiga seotud asutus, kus ma peaksin natuke tööd tegema.

Mille pagana pärast Balkani riigid, miks ei võiks sa IMFis olla meie mees?

Vaatame. See on selline töö, mida ma tahaks teha. Ma ei tea, kas see mulle pikaajalises perspektiivis sobib, aga kui ma ei proovi, siis ei saa teada ka.

Mis nõu sa hakkad neile andma?

Esiteks, vahendama parimaid praktikaid, mis on IMFi poolt kokku kogutud. Mulle on see õppimisvõimalus. Tegemist on prestiižse organisatsiooniga, hakkan tegema tööd koos tarkade inimestega. Loodetavasti kolib osa nende tarkusest ka minu pähe.

2008 finantskriisi ajal sattus Läti IMFi kontrolli alla ja meil siin rõõmustati, et sellest pääseti. Praegu on koroonakriis, IMF võtab need Balkani riigid nüüd oma kontrolli alla või?

IMF on väga suur organisatsioon. See, mida mina seal tegema hakkan, ei ole seotud Lätis tehtuga. Mina hakkan nõustama ja vahendama teisi nõustajaid kohalikke maksuameteid üles ehitama ja paremini tööle panema.

Kui sa õppisid Norra kõrgemas kommertskoolis ja kirjutasite Äripäevale tarku artikleid, käibis teadmine, et ühel heal päeval asud sa maksuametit juhtima. Miks nii ei läinud?

Ma ei tea, kust see teadmine pärit on. Mul ei olnud sellist ambitsiooni. Number kaks olen ma maksuametis olnud. Tollane pakett oli päris lai, alates teenindusest kuni kriminaaluurimiseni välja. Nii et kui tol hetkel oleks pidanud valima, kas maksuameti peadirektori või maksupoliitika asekantsleri koht, oleksin kindlasti valinud viimase. See on huvitavam, sest tegemist on poliitika kujundamisega. Tahtsin teist poolt ka näha.

Sinu üks säravamaid hetki on 2018 tekkinud vastuolu valitsusega. See puudutas esimese pensionisamba reformi. „Reformi mõju motivatsioonile ametlikku palka saada on hävitav. Oleme 19 aastat rääkinud inimestele, et mõtle enne kui ümbrikut vastu võtad. /---/ Ma olen lihtsalt sõnatu,” kõlas sinu kuulus tviit. Hiljem sa tõmbasid mõnevõrra tagasi, miks?

Kahel põhjusel. Esiteks, ma meenutan seda hetke teatud ebameeldivusega. Minu sügava veendumuse kohaselt riiki ametnike ja poliitikute vastasseisule üles ehitada ei saa ega tohi. Paraku oli olukord selline, et nägin väga selget ümbrikupalkade riski. Me oleme selle vastasesse võitlusse väga palju panustanud. See on võtnud aastaid ning tulemuse mahamängimine olnuks äärmiselt kahetsusväärne. Ent kui hakkas tekkima vandenõuteooria, et äkki Jegorov tahab poliitikasse, siis ei olnud mul enam midagi öelda. Ei tahtnud poliitikasse, ei kavatsenud sinna minna. Mul ei olnud öeldule enam midagi lisada.

Esimene eelnõu, mis õnneks läbi ei läinud, oli minu hinnangul täis sotsialismi. Isegi rohkem kui kunagi Nõukogude Liidus. Pool sotsialismi saime sealt siiski välja ja muide, esimese samba lahendus arvestas sellega, et teine sammas säilib. Nüüd teame, et riigikogu on otsustanud teisiti ja nüüd on järg riigikohtu käes.

Tuletan siinkohal meelde, et oled siiski olnud Reformierakonna liige, astusid välja 2015. Kuidas on sinu reformierakondlik minevik ja maailmavaade mõjutanud sinu suhteid praeguse valitsuse ja praeguse ministriga?

Ma ei ole kunagi sellele mõelnud. Ma olen siiski ametnik ja loodetavasti professionaalne ametnik. Jah, loomulikult ma olen inimene ja tean, misasi on ideoloogia. Muide, Reformierakonnast väljaastumisel mängis oma rolli ka üks sinu kunagine vastus mu meilile. Äripäeval oli nimelt komme panna autori nime taha kirja autori parteiline kuuluvus.

Väga hea põhimõte mu meelest.

Mina ei pea olema see, kes seda hindab. Mulle lihtsalt tundus, et kui ma peaksin kirjutama reisimuljeid, liblikatest või kokandusest, siis ei peaks mu nime taga seisma see, et kuulun ühte või teise erakonda. Kui mõnel on esimesel kohal maailmavaade ja teisel parteipilt ning teisel määrabki parteipilet selle, mida ta suust välja ajab, siis mina olen pigem seda esimest tüüpi. Samas olen ma mõtlev inimene ega loe kuskilt manifestist, mida ma ütlema peaksin. Kui tulla tagasi küsimuse juurde, kas see kunagine kuuluvus on mõjutanud minu suhteid tänaste poliitikutega, siis: ei, kindlasti mitte.

Aga sa läksid rahandusministeeriumisse ikkagi ajal, mil minister oli su erakonnakaaslane, ning küllap kujutati siis ette, et ajad lähevad edasi nii, nagu nad on seni läinud – aga läksid teisiti.

Ei, ma ei mõelnud selle peale. Me ju teame, et poliitikud tulevad ja lähevad. Eeldada, et poliitiline korraldus jääb alati selliseks, nagu ta on olnud, oleks rumal. See oleks ka ohtlik.

Kellega ministritest oled kõige paremini läbi saanud?

Mul ei ole olnud probleeme ühegi ministriga. Kõik nad on olnud erinevad. Neil kõigil on olnud erinev suhtlemisstiil, eri energia ja fookus. Kes süveneb rohkem detailidesse, kes vaatab rohkem üldist pilti. Erakordselt põnev on olnud kõigiga.

Tagasi pensionisüsteemi juurde. Esimese samba reformi tehti hetkel, kui teise samba saatus ei olnud seal, kus ta praegu on.

Tol korral eeldati, et teine sammas jääb selliseks, nagu ta on. Ei võimaldata inimestel oma sääste välja võtta ja kulutada, kuidas jumal juhatab.

Mis on teise pensionisamba reformi mõju tulevaste pensioninäride rahakotile?

Kui see läheb läbi sellisel kujul, nagu ta sai esitatud, siis soovitan lugeda seletuskirja lk 88-89. Seal on kokkuvõtlik tabel, mis ütleb, et see 4 protsenti, mis ei lähe tulevikus mitte teise samba fondidesse, vaid esimsesse sambasse, toob väiksema pensioni nii madalama kui ka kõrgema palgaga inimesele. Eriti arvestades muutust, mis on järgmisel aastal toimumas esimeses sambas, st staažiosak muutub oluliseks. Valitsus on ise eelnõus öelnud, et ka nulltootluse puhul pension väheneb. Seda eeldusel, et inimene ei tee talle kätte jääva kahe protsendiga eriti häid investeeringuid.

Seda pole vist loota? Ei investeerimise ega säästmise oskus ole paranenud.

Me ei tea seda. Rahandusministeeriumis töötades näen ma palju inimesi, kes saavad rahandusest aru.

Sa kujutad ette, et pensionärid loevad eelnõu seletuskirja? See on pehmelt öeldes eluvõõras suhtumine.

Ma loodan, et seda loevad siiski paljud inimesed. Muuta seda, kuidas teine sammas oli üles ehitatud ja kuidas investeeringuid tehakse, oli vaja. Tootlus pensioni teises sambas on problemaatiline, isegi väga. Riigil on siiski kohustused kõigi ees, kuid need ei ole mingid müütilised ei tea kelle kohustused. Me kõik peame riiki rahastama, ega ta mujalt kusagilt raha ei saa kui meie käest.

Mida ma ikkagi pean oma teise samba rahaga tegema? Välja võtma ja ostma maad, metsa, auto jne – või ei pea välja võtma?

Kõigepealt ootame ära, mida riigikohus ütleb. Siis ootame ära, mida valitsus ja riigikogu teeb. Mõtelda on vaja oma peaga ja kuulata tarkade nõuandeid.

Paar sõna riigieelarvest. Lürbivad seal Sagadis kohvi ja vaevalt sellega asi piirdub, ent midagi otsustatud ei ole. Indrek Neivelt räägib, et praegu võetud laene ei peagi tagasi maksma. Kuidas peaks eelarve tasakaalu suhtuma?

Ma loodan, et Sagadis tehakse kõvasti tööd, mitte ei jooda ainult kohvi. Olen selles veendunud.

No seni ei ole sealt midagi muud tulnud, kui et Jüri Ratas tahab seista pensionitõusu eest.

Nojah, jätame selle teema politoloogidele ja nendele, kes on kohapeal käinud, mina ei ole. Mis puutub laenukoormusse, siis Indrek Neivelti väidet ei hakka ma ei kinnitama ega ümber lükkama.

Mis mõttes ei hakka? Peame tagasi maksma või ei?

Kui me otsustame, et Eesti laenukoormus on 20 või 30 protsendi sisemajanduse koguproduktist, siis me ju teame, pikaajalises perspektiivis SKP kasvab. Nii et kui me uusi laene juurde ei võta, siis olemasolevate laenude protsent väheneb. Aga kui laene hakatakse pidevalt peale võtma ja laene kasutatakse jooksvate kulude katteks, siis see on küll ohtu märk. Ma ei näe probleemi mitte laenukoormuses, vaid jälgiksin pigem väga tähelepanelikult, kuhu seda raha pannakse. Vajal on panna raha valdkondadesse, mis toovad aja jooksul tulu – näiteks investeeringud infotehnoloogiasse, hoonete soojapidavusse, inimeste tervisesse ja haridusse.

Vaatame töötut. Üks võtab laenu selleks, et osta õmblusmasin, tööriistad, hakkab nende abil tulu teenima – ja alles siis läheb poodi. Teine võtab laenu selleks, et kohe poodi minna. No kumb käitub targemini?

Sul on ettekujutus, et kõigepealt peaks riik teadma, kuhu minnakse, maksupoliitika on selle eesmärgi saavutamise vahend. Ma pole aru saanud, mis meil see praegune siht on, kas selgitad?

On olemas selline programm nagu Eesti 2035. See on ehk natuke liiga üldine, aga selline ta peabki olema, et meeldida kõigile. Nii et pikaajaline plaan on siiski kujunemas. Aga meil on suur hulke muresid, mis on olnud lahendamata aastaid ja isegi aastakümneid. Aitab seksitatest lubadusest, et võita valimisi.

No kuule, järgmisel aastal on kahed valimised.

Üks ettepanek ongi koondada kõik valimised ühele aastale, et mitte elada pidevas valimiste tuhinas. Lubadused on muidugi toredad ja ega keegi ju poliitikuid ei valiks, kui nende lubadused ei oleks atraktiivsed. Aga suur hulk praktilisi probleeme on lahendamata. Võtame näiteks tervishoiu. Jah, see ei ole kõige hullem, aga kas inimene on sellega rahul, et ta peab arstijärjekorras ootama kolm kuni kuus kuud?

Varem või hiljem lähed sa ikkagi Viini. Millest jääd puudust tundma, mis on Viinis sulle tõmbenumber peale hea toidu?

Hea toit, arvan ma, meeldib kõigile. Viinis olen käinud, see on tore linn. Palju pean reisima riikidesse, mille heaks hakkan tööle, Põhja-Makedooniasse ja Serbiasse. Muide, ka seal on väga head toidud. Puudust hakkan tundma ilmselt sellest möllust, mis meil Eestis on. See on suur väärtus, et Eestis ei hakka kunagi igav.

Kellele pärandada sõnakaima riigiametniku tiitli?

Las kõige sõnakam võtab ise selle tiitli.