Euroopa Liidu ja liitlaste Venemaa-vastaste sanktsioonide mõju on seni olnud pigem keskpärane ja ajas kahanev ning nende edasine mõju on kaheldav. Järgnevatel aastatel oleks mõttekas kaaluda aktiivsemat sekkumist, heidutust ja ambitsioonikamate eesmärkide täitmist võimaldavaid mudeleid, tõdeb Eesti Välispoliitika Instituudi vanemuurija Viljar Veebel Riigikogu Toimetistes.
Hiljutised arengud Venemaa majanduses nagu majanduslanguse ja rubla kursi languse peatumine 2016. aastal viitavad sellele, et riik on harjumas nn uue normaalsusega, mis väljendub suuremas ideoloogilises mobiliseerumises ja väiksemas importkaupade tarbimises, tõdeb Veebel.
See tõttu väheneb ka majandusliku surve tähtsus Venemaa edasisel mõjutamisel. Olukorra muudab Veebeli sõnul keerulisemaks ka see, et ELi valitsusjuhtide hulgas ei valitse täielikku üksmeelt küsimuses, kas, kui kaua ja kuidas on mõttekas sanktsioonidega jätkata.
Veebel tõdeb, et sanktsioonide kehtestamise järel on üldises plaanis majanduslikud muutused toimunud soovitud suunas, kuid need on olnud ajas pigem kahanevad ning loodetud poliitilisi muutusi ei ole Ukrainas ega Venemaal seni aset leidnud.
Sanktsioonidel on Veebeli sõnul olnud Venemaa praeguses majanduslanguses võimendav roll. Sanktsioonide tsükli kõige mõjuvam periood on juba läbitud, 2016. aastal on langus vähenenud ja tõenäoliselt muutub 2017. aasta alguses juba majanduskasvuks.
Venemaa-vastaste sanktsioonide edasine mõju on pigem kaheldav, sest analüütikud näevad lähitulevikus nafta ja gaasi hindu pigem tõusmas, mis toob praeguse sanktsioonide paketi puhul kaasa Venemaa valitsuse tulude kasvu ning loob seeläbi võimaluse teha täiendavaid kulutusi sõjalise surve suurendamiseks Ukrainas.
Edasiste otsuste seisukohast on tema sõnul oluline keskenduda järgmistele küsimustele:
Majanduslikust ja tehnoloogilisest vaatenurgast on lääneriikidel Veebeli sõnul üksjagu potentsiaali Venemaa survestamiseks. Näiteks on ELi ja USA majanduste mahud vastavalt kaheksa ja kümme korda suuremad kui Venemaa majandus ning lääneriikidel on selge tehnoloogiline eelis võrreldes Venemaaga.
Veebel märgib, et viimaste aastate rahvusvaheliste suhete ja majanduse teemalised uuringud osutavad sellele, et sanktsioonide kasutamine on andnud vähe tulemusi ning üksnes sanktsioonide kasutamine ei ole piisav meede majandusliku surve ja poliitilise muutuse tekitamiseks.
Arvestades viimaste aastate kogemusi rahvusvahelistes sanktsioonide rakendamisel näiteks Süürias ja Iraanis, ei tuleks liiga optimistlikult suhtuda ka Venemaa-vastaste sanktsioonide tulemuslikkusesse. Uuringutes on avaldatud arvamust, et sanktsioonid võivad olla eeskätt otstarbekastäiendav meede, mis eeldab rohkete eelduste olemasolu ja soodsaid globaalmajanduslikke asjaolusid (näiteks madal nafta hind).
Venemaa-vastaste sanktsioonide rakendamisel on EL piiranud end eeskätt sellega, et sanktsioonide rakendamisel on lähtutud selleks, milleks neil on õiguslik pädevus, jättes kõrvale selle, milliseid meetmeid tegelikult tulemuse saavutamiseks vaja oleks, tõdeb Veebel. Sanktsioonide rakendamisel on EL tema sõnul käitunud igati omaenda moraalsete standardite kohaselt, kuid jätnud karistamata peamised majandussektorid ja peamised poliitilised võtmeisikud (Vladimir Putin ja Dmitri Medvedev).
Praeguses sanktsioonide paketis on Venemaa mõjutamisel Veebeli sõnul jäetud kasutamata kaks peamist hooba: ligipääs finantsteenustele ja võimalus kaubelda energiakandjatega.
See viitab otseselt, et lääneriikide sanktsioonide esmane eesmärk on olnud säilitada piisvalt madalate kuludega oma poliitiline nägu. Meetmete valikul on oma roll olnud ka asjaolul, et hoolimata ettevõetud ühistest sammudest ei ole kõikide ELi liikmesriikide ootused Venemaa-vastaste sanktsioonide osas ühesugused.
Välise ühtsuse kõrval on mõned liikmesriigid nagu Ungari, Itaalia, Küpros ja Kreeka olnud sanktsioonide osas hooti skeptilisemad , andes seeläbi Venemaale hoova sanktsioonide võimaliku mõju vähendamiseks.
