VILLU ZIRNASK: Töölubadest saagu oksjonikaup
Arenenud maade, sealhulgas Eesti immigratsioonipoliitika tegeleb praegu paljuski tuuleveskitega võitlemisega, nende maade kodanike suhtumine immigrantitesse aga on sageli kahepalgeline. Seepärast oleks mõistlik immigratsioonipoliitikat radikaalselt muuta.
Tuuleveskitega võitlemine on sisserännu rangele piiramisele suunatud poliitika sellepärast, et see on vastuolus maailma teiste praeguste arengusuundadega. Kapitali vaba liikumine, suhteliselt vaba kaubandus, tootmise viimine madalamate tootmiskuludega riikidesse, peaaegu igasse maailma nurka jõudev turism, internet... Kui maailm nende tegurite mõjul järjest pisemaks muutub, siis ei ole usutav, et rikastesse riikidesse emigreerumise tungi on samal ajal võimalik vaigistada. Kui aina enam inimesi maailmas võtab omaks läänemaailma (materialistlikud) väärtushinnangud, siis tahab ka järjest enam vaeste riikide elanikke tulla läänemaailma, kus palgad on kodustest kordades kõrgemad, oma elustandardit tõstma.
Võimalik kahepalgeline olla
Kahepalgeliseks võib rikaste riikide kodanike suhtumist nimetada sellepärast, et paljudest globaliseerumisega kaasnenud hüvedest ei tahaks enamik neist ju loobuda. Näiteks vähestel on midagi selle vastu, kui nad saavad suhteliselt soodsalt oma garderoobi uuendada või uusi elektroonilisi vidinaid osta – aga kogu see kraam oleks palju kallim, kui kapitali ja kaupade liikumisele tehtaks maailmas sama suuri takistusi kui inimeste liikumisele. Vastassuunalist inimeste liikumist – päikest ja seiklusi otsivate turistide käike kolmandasse maailma – ei pea siinpool ka keegi taunitavaks.
Eestlastel on selles küsimuses võimalik veel eriti kahepalgeline olla. Inglismaale bussijuhiks, Rootsi arstiks või Brüsselisse ametnikuks läinud või pürgiv eestlane peaks oma tegude ja sõnadega kindlasti kibekiiresti koju tagasi tulema, kui ta pooldab samal ajal seisukohta, et Eestis tühjaks jäänud töökohtade täitmiseks ei tohi ettevõtjad siia võõrtööjõudu sisse tuua.
Reaalne hind
Samas on muidugi tõsi, et massiline sisseränne võib kohalike elanike elu kibedamaks teha. Kuigi mitte sissetuleku suuruse poolest ja tööd nad ka põliselanikelt ära ei võta – sisserändajad tulevad üldjuhul tegema töid, mida põliselanikud ise teha ei taha, või töid, mille tegemiseks vajaliku kvalifikatsiooniga inimesi kohalike hulgas napib. Aga elukeskkonna muutumine võõrapärasemaks ja pikemas perspektiivis ka poliitilise mõjuvõimu kahanemine – kui immigrandid saavad kodakondsuse – on küll reaalsed ohud.
Suuresti on need ohud globaliseerumise hüvede eest makstav hind, mida tasumata hüvesid ei saa. Selle hinna eest praegusest rohkema vastu saamiseks on siiski mõned võimalused. Võib-olla oleks abiks ajutiste töölubade julgem andmine, kui koos sellega piirata sotsiaalseid hüvesid, mida ajutistel võõrtöölistel pikemaks siia jäädes oleks võimalik saada.
Veelgi rohkem abi võiks olla töölubade muutmisest kaubaks, mille hind määratakse oksjonil. Praegu on näiteks aafriklased, kellel seaduslikult EL-i pääsemise lootus praktiliselt puudub, nõus maksma suuri summasid vahendajatele, kes lubavad neid illegaalselt “tõotatud maale” toimetada. Targem oleks see raha suunata vastuvõtva riigi kassasse – nii teeniks riik lisaraha kohalike elanike murede leevendamiseks ja immigrantide integreerimiseks. Samamoodi saaks oksjonil hakata müüma tööjõu sissetoomise õigust.
Mõned asjatundjad on välja pakkunud ka pisut vaieldavama idee – pakkuda immigrantidele, kellel raha oksjonil osalemiseks napib, võimalust tasuda mõnda aega – näiteks viis aastat – vastuvõtvale riigile oma tulult lisamaksu.
Kuna välismaale tööle ajavad inimesi eelkõige majanduslikud põhjused, oleks täiesti loogiline jagada ka töölubasid majanduslikest põhimõtetest lähtudes.
