“VKG-l on taas põhjust senisest aktiivsemalt kaasa rääkida põlevkivisektori tuleviku suhtes,” ütles VKG juhatuse esimees Janek Parkman.

Tema arvates oleks elektrijaamade erastamine kavandatud tingimustel tähendanud põlevkivikeemiatööstusele pöördumatuid protsesse: maavarade edasised kasutusvõimalused, kaevanduste koondamine Narva piirkonda ja kaugemate kaevanduste järk-järguline sulgemine (kinnipandavate kaevanduste hulgas oleksid olnud ka kõik õlikivi tootvad), muutused Eesti Põlevkivi omanike ringis – need on vaid mõned näited.

VKG ja kogu põlevkivikeemiatööstuse jaoks oleks niisugune areng tähendanud seda, et toorainega seotud riskid oleksid kasvanud ning VKG arengustrateegia aastateks 2001–2015 elluviimine oleks olnud ebatõenäoline, selgitas Parkman.

VKG arvates tähendab NRG-ajajärgu lõpp põlevkivitööstuses uut ajastut, mis vallandab ahelreaktsioonina terve rea positiivseid protsesse: uus põlevkivi ümbertöötlemistehnoloogia õlitööstuse tarvis, õlitehas, mis tähendab täiendavaid garantiisid Eesti Põlevkivile ning annab kaevuritele kindlust tuleviku suhtes.

Tänaseks on asjaolud muutunud ning VKG jõupingutused on suunatud kontserni arengule ning töökohtade säilimisele tulevikus, mis tähendab Janek Parkmani sõnul põlevkivikeemiatööstusele kolme momenti: “Tööstusharu tulevik sõltub eeskätt toorainest ehk põlevkivi termiliseks töötlemiseks kasutatava põlevkivi olemasolust, uuest põlevkivi töötlemise tehnoloogiast ning uuest võimalikust õlitehasest.”

Austraalia mäetööstuse nestor sir Arvi Parbo soovitas maavarade majandamisel õppida Austraalia kogemustest. “Eestis pole maapõuevarasid nii rikkalikult kui Austraalias ja mäetööstusel on Eestis väiksem osatähtsus, mis aga ei tähenda, et olemasolevaid maavarasid ei peaks energiliselt uurima ja kasutama.”

Eestis on põlevkivi piisavalt nii elektri kui ka õli tootmiseks ning mõlemad on Eesti-sugusele väikeriigile hädavajalikud, leidis Parkman.