Vitsur: kriisi tekitas riikide püüdlus halvimat ennetada
Hinnangud sellise tegevuse ratsionaalsusele loomulikult lahknevad, kuid siiski domineerib väga kaalukalt selline seisukoht, et nii toimides hoiti ära Suure depressiooni kordumine. Vahemärkusena olgu öeldud, et meil tulebki leppida selle tõsiasjaga, et me ei saagi kunagi teada, mis oleks juhtunud siis, kui kõik olulisemate riikide valitsused poleks jõuliselt finantskriisi ületamiseks neid samme astunud.
Praegu ei näita igatahes miski, et juhtivad riigid on valmis senist poliitikat muutma. Seetõttu peaks ka Euroopa riikide rahapoliitika üldsuund lähiaastateks määratud olema ja vaidlemine selle üle, et kas ilma valitsuste sekkumiseta kriisi oleks olukord palju parem, jääma spekulatsioonideks.
Teiseks, kriisieelse riigivõla suuruse ja kriisist väljumise kerguse vahel enamikul juhtudest otsest seost pole. See mis tähtsaks on osutunud, on antud riigi reaalmajanduse ja pangandussektori tugevus. Nii näiteks oli praegu suurimate probleemide ees seisvate riikide riigivõlg enne kriisi enamikul juhtudest küllalt väike . Islandil 24,6 protsenti, meie naabritel Lätis 9,7 protsenti, Iirimaal 29,9 protsenti ja Hispaanial 42 protsenti. Kriisis hästi vastu pidanud ja nüüd tugevaid kasvunumbreid näitaval Rootsil seevastu 47 protsenti, Saksamaal 63 protsenti, Hollandil 51 protsenti, Šveitsil 57 protsenti ja Norral lausa 82 protsenti. 100 protsenti ületava riigivõla ja muude iseärasustega Kreeka jääb loomulikult väljapoole mõlemat riikide gruppi.
Paraku ei määra taeva värvi Euroopa ja eurotsooni kohal mitte niivõrd tugevate riikide tugevus vaid kõige nõrgemate raskused, sest nende käekäik on proovikiviks Euroopa rahasüsteemi elujõule. Selles küsimuses hakkavad eurot ohustama vastuolud ühisraha toimimise reeglite ja Euroopa integratsiooni sügavuse vahel, mistõttu keskeltläbi suurema defitsiidiga ja võlaga USA on palju paremas olukorras kui Euroopa.
Samas on selge ka see, et olukord, kus võlgasid kogunenud palju ja nende tasumine toimub reeglina uute võlgade abil, kusjuures võlgade andjateks on need, kel endil palju võlgasid õlul, igavesti kesta ei saa. On selge, et selline skeem võib töötada seni, kuni usutakse, et võlgasid teenindada suudetakse.
Seda, et võlad ükskord tasutud saaks, seda loomulikult loota pole mõtet ja õnneks seda ka ei taheta. Praegu pole eurooplaste olukord sugugi lootusetu, sest Euroopa riikide rahvarikkus võrreldes võlgadega on kümneid kordi suurem.
Natuke pikemas perspektiivis peab Euroopa ka tegudes hakkama tunnistama tõsiasja, et vanad head ajad niisama lihtsalt Euroopasse kui üldse kunagi, tagasi ei tule, ning et ainuüksi võlakriisi lahendamisest ei piisa, vaid et tuleb senisest tõsisemalt hakata tegelema nii Euroopa terviku konkurentsivõime tõstmise kui ka ebameeldivate struktuuriliste reformidega, sest teisiti ei saa Euroopa Aasia väljakutsele ja rahvastiku vananemise probleemile vastu seista.
Lisaks sellele peame arvestama esiteks sellega, et võlakriis toob Euroopa pankadesse ja ettevõtetesse uusi aktsionäre ja et teiseks ebameeldivuseks saab olema inflatsiooniohu oluline suurenemine.
Kui aga jällegi vaadata ajas tagasi või ruumis kõrvale, siis ongi maailmas aruharva tulnud ette olukordi, kus ülemääraselt suureks kasvanud riigivõlgade tasumisel või defitsiitide katmisel ei oleks kasutatud trükipressi. Samas arvan, et jutud võimalikust hüperinflatsioonist on täiesti ennatlikud. Kui Simbabwe kõrvale jätte, pole hüperinflatsiooni viimasel ajal just kuigi tihti ette tulnud, isegi Argentiina default ja nende valuutakomitee kokkuvarisemine ei toonud ju endaga seal hüperinflatsiooni kaasa. Halvim, mida karta võime, on minu arust selline inflatsioon, mida maailm koges pärast Bretton-Woodsi süsteemi kokkuvarisemist. Samuti on kasulik juba praegu arvestada sellega, et ajaloos aruharva ette tulnud ka seda, et raha omanikud ei hakkaks ajapikku kontrollima ka reaalmajandust.
Euro ja kogu eurotsooni jaoks muudab hetkeolukorra keerulisemaks veel see, et riikide vastuvõtmine eurotsooni on toimunud selliste kriteeriumide alusel, mis on lubanud sinna saada väga erinevate majanduse ja poliitilise kultuuriga riikidel. Seni, kuni ei ole teada, kuidas kõige nõrgemate lülide ehk nii nimetatud eurotsooni perifeeria küsimus lahendatakse, jäävad need riigid ja ka euro ise vältimatult spekulatiivsete rünnakute objektiks.
On selge, et selline olukord kaua kesta ei saa, aga seda, kas areng hakkab toimuma eurotsooni riikide suurema konsolideerumise või kaugenemise suunas, seda ennustama ei hakka. Sisetunne aga ütleb, et nii kaua kui võimalik, püütakse liikuda konsolideerumise suunas, aga kui kaua ja mille eest rikkamad riigid seda konsolideerumist on nõus kinni maksma, on jälle omaette küsimus mis pealegi ei sõltu ainuüksi eurotsooni enda tahtest.
Eurotsooni võlakirjakriis ei ole isoleeritud nähtus. Analoogilises olukorras on ka USA ja Inglismaa. Vahe on ainult nende tsoonide sisemises struktuuris ja valitud majanduspoliitilises mudelis. Nii ei muretseta USAs eriti niipalju riigivõla suuruse ega ka eelarve defitsiidi, kui nõudluse ja tööpuuduse pärast, Euroopa seevastu peab püüdlema stabiilsuspakti kriteeriumite täitmise poole, mis eeldab teistsugust lähenemist eelarve ja rahapoliitikale. Kuid ka USA pole oma valikutes vaba, sest ainuke maa, kellel piisavalt vaba raha on, on Hiina.
Eesti aga ei peaks minu arvates muretsema mitte niivõrd teiste riikide võlakirjade ega ka euro pärast, sest siin ei sõltu meist midagi, vaid oma majanduse väga suure haavatavuse pärast. Mitte ükski meie saavutus ei tee olematuks seda tõsiasja, et Eesti majandus kuulub viie kriisis kõige enam räsida saanud maailma majanduse hulka. Ja seda mitte sellepärast, et me teistest sõna otseses tähenduses viletsamad oleksime olnud, vaid seepärast, et me sõltusime enam kui teised välisfaktoritest. Ja kui me ei oska oma haavatavust välisfaktoritest natukegi vähendada, oleme järgmise kriisi ajal sama viletsas olukorras.
Delfi Majandus saatis mitmele majandusteadlasele, -eksperdile ja - mõtlejale küsimused seoses võimaliku võlakirjakriisi tekkimisega Euroopas. Temaatilistele küsimustele paluti vastata Arengufondi eksperdil Heido Vitsuril, SEB peaökonomistil Hardo Pajulal, Tarkinvestor.ee loojal Kristjan Lepikul ja majandusteadlasel Jaan Õmblusel.
