Kuskil septembris vaatas Vitsut tulevikku veel rõõmsa rahuloluga. „Majanduskasv on mõjunud kõigile sissenõudjatele turgutavalt,“ märkis ta toona. „Võlausaldajad on heldekäeliselt raha ja muud materiaalset väärtust ohjeldamatult välja jaganud ning on mida sisse nõuda. Nii imelik kui see ka ei ole, on võlgnikel ka mida meile ära anda.“

Täna rääkis Vitsut järgmist: „Ma arvan, et Eesti majandusel ei ole enam midagi pistmist pehme maandumisega. Piltlikult öeldes on see majandus, pea ees allakukkunud teise korruse narilt ja nüüd jääb ainult üle oodata, kui suur vereloik pea juurde tekib. See kõik algas umbes kuu aega tagasi. Ma ei räägi mitte sellest, et võlgnikud enam ei maksa oma võlgu, vaid et võlausaldajad ei suuda enam tasuda sissenõudmise kulusid.“

Vitsuti sõnul ei suuda võlausaldajad enam riigilõivegi maksta, et üle pea kasvanud võlanõudeid kohtusse saata. „Kui ma küsin, mis on juhtunud, siis seletatakse, et raha lihtsalt enam ei ole ja kõik,“ selgitas Vitsut. Seejuures ei suuda paljud võlausaldajad Majanduskaitse Büroole honorari maksta, kuna lühiajalised kohustused neelavad kogu nende olemasoleva raha.

Võlgnikud seevastu seisavad aga fakti ees, et kogu nende vara on juba koormatud ja pangad enam raha juurde ei anna. „Majandada pole enam võimalik,“ ütles Vitsut ja lisas, „ei ole mingi saladus, et eluaseme laenu tagasimakseid kaetakse SMS-laenude ja kiirlaenudega, mille aastane intress on üle mõistuse kõrge. Sellega mässitakse ennast veelgi suurematesse kohustustesse ja kuna langeb ka tagatiste väärtus, ei ole lõppkokkuvõttes enam midagi võtta.“

Vitsuti andmetel kasutavad pangad probleemsete laenude sissenõudmiseks äsja loodud firmasid, mis võlgade sissenõudmise turgu solgivad. Paralleelset kandvat pangaametnikud laenuvõtjad nn musta nimekirja, millest informeerivat ka teisi panku. Nii ei saa hätta sattunud inimesed enam kusagilt abi.

„Eluasemelaenu näol on tegemist pärisorjuse kaasaegse vormiga,“ kommenteeris Vitsut.