"Sellist arengupotentsiaali teistes Eesti avatud sektorites ma ei näe järgmise 10 aasta perspektiivis. On tähtis aru saada, et sedalaadi kapitalimahukate sektorite puhul saab riik väga suure maksutulu juba projektide arendus-investeerimisfaasis ning esimestel käivitusaastatel," ütles Rohumaa neljapäeval Jõhvi kontserdimajas toimunud Tallinna tehnikaülikooli Virumaa kolledži põlevkivi kompetentsikeskuse korraldatud konverentsil "Põlevkivi – kelle rikkus?".

Rohumaa sõnul on põlevkiviressurss praegu Eestis kasutusel olevatest maavaradest kõige suurema lisandväärtusega ning riigile on väga tähtis omada kodumaisel toorainel tugevaid tööstusharusid, mis läbi tooraine väärindamise annaks riigile eksporditulu ja looks töökohti. Mida pikemaks on suudetud riigis arendada ahel maavara kaevandamisest kuni kõrge lisandväärtusega toodete tootmiseni, seda rohkem tõusevad ka riigi otsesed ja kaudsed tulud.

"Põlevkivist saab toota tsementi, otse soojus- ja elektrienergiat, õliprodukte ja kemikaale, gaase. Riigil on hea omada pikaajaliselt kõiki neid sektoreid, kuid kindlasti tekib riigil küsimus, milline neist väärtusahelatest loob kõige enam lisandväärtust ja mille arengut eelistada," sõnas Rohumaa.

"Põlevkiviressurss on tänaseks muutunud riiklikult piiratud 20 miljoni tonni kaevamisega aastas ja defitsiitseks ressursiks. Kapitalimahukates sektorites ei saa ehitada tootmisvõimsusi "igaks juhuks". Peab olema väga selge arusaam, et valmis ehitatud tehased saavad töötada aastakümneid," lisas Rohumaa.

Põlevkivi väärtusahela väljaarendamine on Rohumaa sõnul oma olemuselt väga kapitalimahukas: ligi neli eurot tuleb investeerida sektori ahelasse (kaevandamine, õlitootmine, energiatootmine), et saada üks euro konsolideeritud käivet. Planeerimisfaasist kuni täisvõimsusel tehaseni võib minna 7–10 aastat. See on väga pikk investeerimisfaas ja investeerimisotsuse tegijad vajavad seetõttu stabiilset majandus- ja maksukeskkonda.

Riigil on Rohumaa sõnul mõistlik toetada sellist väärtusahelat, mis tekitab maksimaalset lisandväärtust ühe põlevkivitonni kasutuselevõtmisel.

"Sektori ettevõtete analüüsid on näidanud, et õli ja kemikaalide väärtusahel on juba täna kõige suurema lisandväärtusega. Lisaks on õli ja kemikaali suunal väga suur arengupotentsiaal toodete täiendaval vääristamisel. Samas on täna vaid 25 protsendi ulatuses aastasest põlevkivi kaevemahust töötavaid õlitehaseid – seega päris suured investeeringud on vajalikud selleks, et suurendada põlevkivi kasutuse proportsioonis õlitootmise osakaalu," selgitas Rohumaa.

Rohumaa sõnul oli PricewaterhouseCoopersi tehtud põlevkiviõli väärtusahela majandusliku mõju hinnangu järgi 2010. aasta andmete alusel riigi otsene ja kaudne maksutulu ligi 12 eurot ühe põlevkivitonni ümbertöötlemisel. See sisaldab kõiki makse alates tööjõust kuni aktsiisideni, mis sektoriga kaasneb.

"Täna võib juba kindlasti öelda, et aastaks 2015 tõuseb eelkõige tänu tööjõukulu kasvule ja maksude järsule tõusule riigi tulu põlevkivi ümbertöötlemise tonnilt üle 15 euro. See number ei sisalda veel investeeringu faasis riigile laekuvaid maksutulusid," ütles Rohumaa.

Riik peaks Rohumaa sõnul tegema kõik selleks, et sektori ettevõtted saaksid võimalikult kiiresti ellu viia oma plaanid ja vabastada suurema väärtuse põlevkivist. Riigi roll peaks sealjuures olema vähendada investeerimisega seotud riske.

"On väga tähtis mõista, et areng selles sektoris saab tulla ainult siis, kui sektori ettevõtted julgevad investeerida. Majandusliku mõju analüüs näitab, et riik saab sellistes sektorites esimese kümne aasta jooksul kordades rohkem tulu kui riske võtnud investor," ütles Rohumaa.

Rohumaa sõnul on Eesti maksusüsteemi suur nõrkus see, et ettevõtete tulumaksu puudumine ei anna riigile võimalust sektori tulust proportsionaalselt osa endale saada. Samas on Eestis kehtiv ettevõtte tulumaksu puudumine põlevkiviõli sektoris loonud võimaluse sektori arenguks ja riik on läbi täiendavate töökohtade, tehnoloogia arengu ja ekspordipotentsiaali suurenemise võitnud palju rohkem.

"Riik peab olemasolevat maksusüsteemi hoidma stabiilsena ja panema maksumäärad pikaajaliselt prognoositavalt paika. Sellisel juhul on sektori areng kõige kiirem ja riigi kogutulu sektorist üle pika perioodi kõige suurem," selgitas Rohumaa oma nägemust.