Võitjad ja kaotajad Vene naftaäris
Veidi üle kahe aasta eest kavatsesid need mehed luua ühe maailma suurimatest naftakontsernidest. Venemaa ajaloo suurima liitumise järel oleks Jukos ja Sibneft andnud peaaegu kolmandiku Venemaa naftatoodangust. Oluline osalus uues firmas oleks müüdud ExxonMobilile või ChevronTexacole. Kuid Kreml sekkus. Täna kontrollib riik enamikku Jukosest ja Sibneftist, Hodorkovski aga kannab kaheksa-aastast karistust pettuse ning maksudest kõrvalehiilimise eest.
Suured asjad käsil
Viimase kahe aasta vältel on Venemaa majanduse olulisimas sektoris ? nafta ja gaasi tootmises ? toimunud kõige põhjalikumad muutused pärast 1990-ndate keskpaiga erastamisi, millega loodi riigi mõjuvõimsad oligarhid. Võileivahinna eest müüdud naftavarud liiguvad tagasi riigi kontrolli alla.
Uus kord energiasektoris loodi peamiselt kolme tehinguga. Kõigepealt lõhkus valitsus Jukose osadeks ja müüs neist suurima legaalselt kahtlaste mahhinatsioonide abil riiklikule naftafirmale Rosneftile, mida juhivad Kremlile lähedalseisvad isikud. Teiseks kulutas riik 7,5 miljardit dollarit, et tõsta osalust Venemaa suurimas firmas Gazpromis 51 protsendini. Kolmandaks lubati Gazpromil osta Vene äriajaloo suurima tehinguga riigi suuruselt viies naftafirma Sibneft.
Nüüd kuulub riigile enamusosalus Gazpromis, mis eelmisel aastal tootis viiendiku maailma maagaasist. Valitsus kolmekordistas Rosnefti suuruse ja kontrollib otseselt 30% Vene naftatoodangust. Lisaks kontrollib riik nafta ja maagaasi infrastruktuuri. Tänu Venemaa sõltuvusele maavaradest ? energia annab 40% riigi SKP-st ? on nendel muudatustel koos rangemate piirangutega loodusressursside välisomandusele hiiglaslik ja potentsiaalselt negatiivne mõju Venemaa majandusele. Kuid tegemist ei ole ainult siseasjaga. Venemaa on Saudi Araabia järel maailma suuruselt teine naftatootja ja suurim maagaasi eksportija. Riik tarnib 30% Euroopa naftanõudlusest ja veerandi maagaasist. Igal kõikumisel Venemaa naftatoodangus oleks mõju maailmaturu hindadele.
KPMG üleilmse energia ja loodusvarade üksuse juhatuse esimees Roger Munnings ütleb: ?Venemaa näeb energiatarnimisel usaldusväärne partner olemist ühe vahendina oma geopoliitilise tähtsuse ja seega ka rahvusliku uhkuse taastamiseks. Fakt, et Venemaa soovib kontrollida oma strateegilisi varasid, on täiesti mõistetav.?
?Venemaa vaatas Saudi Araabiat ja otsustas, et see mudel meeldib talle. Keegi ei kritiseeri saude ? selleks on nad tarnijana liiga olulised,? ütleb Venemaa suurima erapanga Alfa Banki peastrateeg Christopher Weafer.
Välisfirmadel pole Vene naftaäris kunagi eriti kerge olnud, kuid tingimused muutuvad nende jaoks veelgi keerulisemaks, kuigi ka selgemaks. Kui BP omandas kahe aasta eest poole Vene naftafirmast TNK, pidi see olema teerajajaks välisinvesteeringutele selles sektoris. Kaks aastat hiljem on 50-50 partnerlus pigem erand kui reegel. Läinud aastal lubati ConocoPhilipsil osta kaheksa protsenti Lukoili aktsiatest. Tal on õigus oma osalust suurendada, kuid vaid 20 protsendini.
Riik sekkub tõsiselt
Veelgi enam, Moskva kavatseb piirata välisfirmade õigusi uurida nafta- ja gaasivälju, mida ta peab ?strateegilisteks?. Esitatud maavarade seaduseelnõu järgi ei tohiks ükski üle poole ulatuva välisosalusega ettevõte esitada pakkumist väljale, mille varud ulatuvad üle miljoni barreli või mis asub tundlike kaitserajatiste lähedal.
Sellel aastal peatas valitsus kahe suure naftavälja müügi oksjonil, et takistada TNK-BP-l pakkumise esitamist. Need väljad ? Trebs ja Titov ? on nüüd kuulutatud ?strateegilisteks? ja võivad TNK-BP haardeulatusest välja jääda. Ühisettevõttel on ka välismaiseid vähemusaktsionäre, kes võivad kergitada välisosaluse firmas üle poole. Sellisel juhul, ütleb Venemaa loodusressursside minister Juri Trutnev, võib TNK-BP taotleda uusi litsentse vaid siis, kui moodustab mõne Vene firmaga ühisettevõtte.
Projektide suurust ja vajalikke investeeringuid arvestades on ebatõenäoline, et Vene firmad neid üksi teostaksid. Nad võivad välisettevõtteid partneriteks kutsuda, kuid üks asi on pea kindel: igasugused välisosalused oleksid vähemuses ja vaid Venemaa tingimustel. ?Minevikus oli Vene naftatootjatel probleeme oma finantsvõimaluste ja tehnoloogiaga. Kuid ajad on muutunud. Täna on Vene firmadel samasugune juurdepääs kapitaliturgudele ja võivad osta parimat Lääne tehnoloogiat. Nad kaasavad rõõmuga riskide maandamiseks välisfirmasid, kuid oma tingimustel,? ütleb Venemaa föderaalse energiaagentuuri juht Sergei Oganesjan.
Gazprom on A ja O
Samad reeglid kehtivad gaasisektoris. ?Kui sul on maagaasiprojekt, pead leppima kokku Gazpromiga, et pääseda ligi torujuhtmele. Muidu saad endale väga ereda gaasileegi ja väga mittetasuva projekti,? nendib Weafer.
TNK-BP-l on litsents hiiglasliku Kovõtka maagaasivälja arendamiseks, kuid 15 miljardi dollariline projekt sõltub täielikult Gazpromi osalusest. Gazprom nõudis enamusosalust ühisettevõttes TNK-BP-ga ja kontrolli maagaasi eksportimise üle. Isegi siis pani Gazprom, kellel on teised prioriteedid, projekti riiulile. ?Kuigi Gazpromil pole sellele väljale litsentsi, käitub ta, nagu see oleks tema oma,? tõdeb üks olukorda tundev isik.
Välisfirmad ei muretse ainsana riigiettevõtete sissetungi pärast. Vähesed säilinud Vene eranaftatootjad on samuti mures. ?Kui riigifirma juht helistab enne oksjonit mõnele võimukandjale ja ütleb, et litsents peaks minema tema ettevõttele, avaldab see turule väga moonutavat mõju,? kurdab üks firmajuht. Weafer ütleb: ?Vene riik konkureerib litsentsidele, mida ta ise jagab.?
Enamgi, majandusteadlaste sõnul võib riigi kasvav kohalolek naftasektoris lisaks konkurentsi moonutamisele kahjustada Vene majandust. Putini sõnakas majandusnõunik Andrei Illarionov on hoiatanud, et Venemaa kordab Venezuela vigu 1950-ndatel, mil riik riigistas oma nafta- ja maagaasitööstuse ning pidi seetõttu üle elama per capita SKP languse. Venemaa statistika ei ole praeguseni julgustav.
Mõju Vene naftatoodangu ja investeeringute kasvule ? üks riigi viimase viie aasta majandustõusu põhikomponente ? on juba märgata. Pärast viieaastast keskmiselt üheksaprotsendilist aastakasvu on naftatootmise suurenemine hakanud viimase aasta jooksul aeglustuma ja langeb tõenäoliselt alla 3%.
Sõltumatu ajutrusti Energiapoliitika Instituut juht Vladimir Milov ütleb, et naftatootmise kasvu takistavad Venemaal erinevad administratiivsurve vormid. Ta väidab, et karistav maksusüsteem, kus riik koorib endale pea kõik tulud, mis ületavad 25 dollarit barrelilt, ja torujuhtmepakkujate nappus muudab hädavajaliku uute väljade arendamise mõttetuks.
Vene naftatoodangu suurenemise põhiliseks ajamiks olid viimasel viiel aastal erafirmad. OECD hinnangul andsid aastail 2000?2003 eraomanduses naftatootjad viiendiku kuni veerandi SKP tõusust. Riigi kontrolli all ettevõtete osa oli tühine. ?On ebatõenäoline, et Vene eranaftafirmad oleks riigi omandusse jäädes saavutanud viimaste aastate kasvu,? järeldas OECD.
Üks igavene monstrum
Illarionov ütleb, et valitsuse viimase aja tegevus põhjustab ressursside ümberjaotamise efektiivsetelt omanikelt, nagu Jukos, vähem efektiivsetele. Gazprom on oma suurusest hoolimata üks vähem efektiivsemaid. Möödunud aastal kasvasid firma personalikulud üle 30%, tulud aga vaid 24,2%. Gazpromi turuväärtus ühe barreli reservide kohta on üks sektori madalamaid. Rosnefti keskmine aastatoodang kasvas 2000?04 vaid 3%, Sibneftil 26%. Nii Gazpromi kui ka Rosnefti kapitalitootlikkus on madalam kui Vene ja enamikul rahvusvahelistel rivaalidel.
Aga kui ei välisfirmad ega Vene majandus saa kasu muudatustest energiasektoris, siis kes saab? Mõne vaatleja meelest põhjustas ümberkorraldusi naftatööstuses midagi madalamat kui riigi huvid. Milov ütleb: ?On naeruväärne rääkida naftatööstuse riigistamisest. Natsionaliseerimine on eraomandi siirdamine avalikku omandisse. Mida me näeme, on varade siirdamine riigilt Kremlile lähedastele inimestele.?
Ühe vähim läbipaistva ettevõtte Rosnefti juhatuse eesotsas on Kremli kantselei asejuht Igor Set sŠin, keda paljud peavad Jukose ja Hodorkovski ründamise korraldajaks. Gazpromi juhatuse esimees on Dmitri Medvedjev, Putini kantseleiülem. Mõni kahtlustab, et Putin tahab ise saada Gazpromi etteotsa, kui 2008 saab läbi tema teine ja põhiseaduse järgi ka viimane ametiaeg. ?Me näeme uue oligarhia sündi Venemaal. Vanadel oligarhidel olid lihtsalt sidemed Kremliga. Uued ongi Kremlis,? ütleb Milov.
Putin vaidleb sellele vastu. Hiljutisel kohtumisel välisajakirjanikega väitis ta, et pole midagi ebatavalist, kui presidendi administratsiooni liige kuulub riigifirma juhatusse. ?See on tavapärane. See ei rikasta kedagi isiklikult. Nad ei saa osalust firmas. Nad ainult esindavad riigi huve,? kinnitas Putin.
Mõni Vene vaatleja aga arvab, et riigifirmade osaline erastamine võib luua mehhanismi, millega riigi palgal olev juht saab ettevõtte aktsionäriks. Rosneft on teatanud plaanist korralda 49% oma aktsiate esmaemissioon ? liigutus, mis näib vastupidine üldisele trendile suurendada riigi kontrolli majanduse strateegilise osa üle.
?Esmaemissioon on viis likviidsete aktsiate loomiseks, et [Rosnefti] juhid saaksid oma omandi seadustada,? ütleb üks võimukas Vene ärimees. ?Järgneva paari aasta jooksul näeme varade sujuvat üleminekut ärimeestelt pooleldi riigi omandusse ja seejärel taas erakätesse ? kuid teistesse kätesse. Nad peavad tegema seda kiiresti, enne 2008. aasta presidendivalimisi, ja aeg töötab nende vastu,? lisab ta.
Lobi kukutas tehingu
See võib selgitada, miks Rosnefti juhtkond sõdis nii kõvasti plaani vastu liita firma Gazpromiga, mille Putin oli heaks kiitnud. Gazpromi tegevjuht Alexei Miller teatas märtsis Financial Timesile: ?Lõplik otsus on langetatud. Liitumine lõpetatakse juulis.? Kuid tänu Rosnefti juhtkonna viimase minuti lobitööle kukkus tehing läbi.
?Liitumine oleks võtnud [Rosneft tegevjuhilt Sergei] Bogdant- sŠikovilt igasuguse reaalse otsustusõiguse või kontrolli Rosnefti rahavoogude üle. Ta oleks muutunud palgaliseks juhiks,? räägib üks lepingu üksikasjadega kursisolev investeerimispankur.
Analüütikud seavad ka kahtluse alla loogika, mille järgi valitsus maksis Gazpromile 7,5 miljardit dollarit, et suurendada oma osalust 39%-lt 51%-le. Ametlik seisukoht kõlab, et enamusosaluse soetamine oli vajalik samm, et kaotada piirangud välisosalusele ettevõttes (praegu võivad välisinvestorid omada vaid Gazpromi Ameerika deposiitkviitungeid, mis on kallimad). Kuid mitme vaatleja sõnul ei pea see väide paika.
Aktsiad, mis valitsus 7,5 miljardi eest ostis, kuulusid varem väärtpaberitena Gazpromile. ?Riik oleks võinud nende üle kaotada kontrolli vaid siis, kui valitsuse nimetatud juhatus oleks need varastanud,? ütleb Milov.
Valitsuse tasu Gazpromi aktsiate eest peaks üle kantama esimesel jõulupühal. Gazprom kulutas raha juba ette ära, ostes Sibnefti Londoni investeerimisfondilt Millhouse Capital. Sibnefti sõnul kontrollivad seda firmat Abramovitš ja tema partnerid. Selge on aga, et praeguseks on ainukesed kasusaajad valitsuse kasvavast rollist energiasektoris Abramovitš ja tema nimetud partnerid. Varsti võib tekkida ka teisi.
Napid investeeringud pidurdavad kasvu
?? Kõrgetest naftahindadest hoolimata on Vene naftatoodangu aastakasv langenud kolmele protsendile ? vaid kolmandikuni viimase viie aasta tasemest.
?? Asjatundjate hinnangul on peamiseks kasvumootoriks olnud erafirmad, kes pumpavad välja kergesti kättesaadavat naftat, kuid ei tegele uute väljade arendamisega. Enamik toodangust tuleb Lääne-Siberist, nõukogudeaegsetelt väljadelt.
?? Vene suurima naftatootja Lukoil juhi Vagit Alekperovi sõnul pole viimase seitsme aasta jooksul avastatud ühtki uut suurt naftavälja: ?Vene loodusressursside baas on kohutavas seisukorras.? Firmad asendavad praegu vaid umbes 85% reservidest, mida nad toodavad.
?? Sõltumatu Energiapoliitika Instituudi juht Vladimir Milov ütleb, et Lääne-Siberis on tohutu potentsiaal uute väljade arendamiseks, Ida-Siber on samas pea täiesti puutumata.
?? Üheks tõkkeks uute väljade arendamisel on torujuhtmete nappus. Vaatlejad loodavad sellele praeguses muutunud olukorras kiiremat lahendust.
Copyright Financial Times, tõlkis Erik Aru
