Danske Marketsi Balti divisjoni juhi Howard Wilkinsoni sõnul pole eestlastel praeguse säästmise taseme juures lootust pensioniikka jõudes lubada endale soojamaareisi ja palmi all peesitamist, nagu telereklaamides lubatakse.

•• Kui palju peab tegelikult säästma, et saada „korralikku” pensioni ja elada pensionärina head elu? Minu mulje põhjal pole enamikul teise pensionisambaga liitunutel vähimatki aimu, kui palju nad hakkavad pensioni saama. Ja kui nad mõtlevadki sellele, siis on neil täiesti ebarealistlik ootus teise pensionisamba tulemi osas. Nad hakkavad ju teisest sambast saama palju-palju vähem, kui nad ette kujutavad.

Suurbritannia kogemuse põhjal võin öelda, et kui 25–65-aastasena säästa igal aastal 25% oma maksueelsest tulust, võib eeldada, et pensionile minnes saad (pensioni – toim) umbes 60% oma palga suurusest. Kui alustada säästmist hiljem (kui 25-aastaselt – toim), peab säästma rohkem. Näiteks alustades 45-aastaselt, peaks säästma umbes 40% oma maksueelsest tulust, aga see tundub võimatu.

Tõsi, vähesed meist teevad karjääri traditsioonilises mõttes, et töötame ühes firmas kogu elu, palk tõuseb igal aastal ja viimasel tööaastal enne pensionile minekut on palk kõige kõrgem. Praegu on rohkem osalist tööaega, karjääriauke, töökohavahetust. Kuid ma arvan, et see 25% on siiski päris hea rusikareegel, millest lähtuda tagamaks samasugune elustandard, millega oldi harjunud tööealisena.

Jah, ma nõustun, enamikul on ebapiisavad pensionisäästud, ja mis veelgi murettekitavam, pole ka mingit säästuplaani. Võib-olla on põhjus selles, et pole realistlikku ettekujutust, kui palju raha pensionär vajab.

•• Aga kui vaataksime korra arvudes, mida eestlased säästavad ja kui palju läheb see kokku 25% rusikareegliga.

Teeme mõned arvutused. Esimesse sambasse 8–12% maksueelsest tulust. 12% sellisel juhul, kui oled täiesti kindel, et esimese samba süsteemi ei muudeta sinu kahjuks. Ma arvan, et see on väga suur „kui”, eriti nende jaoks, kes teenivad kahekordset keskmist palka. Siis tuleb teine sammas oma 6%-ga. Sina paned 2% ja valitsus 4%.Tõsi, praegu valitsusepoolset panust mõneks ajaks ei eksisteeri… Ja siis tuleb kolmas sammas, kuhu enamiku panus on 0.

Ja nüüd võrdleme seda eespool nimetatud reegliga, et korraliku pensioni saamiseks tuleks säästa 25%. Eestis tuleb heal juhul kokku 15%. Ma ütleksin, et nooremate, alla 30-aastaste puhul peab säästma lisaks umbes 10% oma sissetulekust. Vanemad peaksid säästma rohkem, sest neil on vähem aega, et üles ehitada oma teine (või kolmas) sammas.

•• Ja kui suureks pensionid siis lõpuks kujunevad?

Inimene, kes teenib Eestis kogu tööaja jooksul keskmist palka, hakkab saama pensioni umbes 30% palgast. Lisaks sellele saadakse midagi ka teisest sambast. Ja väga vähestel on ka kolmanda samba säästud.

•• Kas ma saan teist õigesti aru, et kui vaadata praegust säästmist, võib järeldada, et enamik elab pensionieas vaesuses? Otse ja ilustamata – suures vaesuses?

Tavaliselt defineeritakse suhtelist vaesust, kui inimese sissetulek on vähem kui 50% riigi keskmisest palgast. Eestis oleks sellise suhtelise vaesuse piir umbes 6000 krooni kuus enne makse. Nii võib öelda, et päris palju  inimesi elab Eestis vaesuses – enamik pensionäre, töötud. Kui maksad ära üüri, kommunaalkulud ja ostad toidu, ega suurt midagi enam üle ei jää.

Kui keskmist palka teeniv Eesti inimene säästab ainult esimesse ja teise sambasse, siis võib tema pensioniks tulla umbes 40% riigi keskmisest sissetulekust, mis on allpool seda „suhtelise vaesuse” piiri. Olen siin näinud televiisoris reklaame, kus pensionärid peesitavad rannas ja limpsivad kokteile. Sellel pole reaalsusega palju pistmist.

Kui inimesed ei otsusta säästa oma sissetulekust veel lisaks 10%, siis nad hakkavad elama suhtelises vaesuses. Tuleb teha valikuid, need valikud oleks pidanud tegema juba viimase nelja-viie aasta jooksul. Ühelt poolt uued välismaa autod, kauged puhkusereisid ja muu tarbimine ning teiselt poolt see, kuidas ja mismoodi sa elad kunagi oma 20+ pensioniaastat.

•• Kui me räägime turvalistest investeeringutest, siis milline investeering on turvaline? Eestis räägitakse tihti 10%-lise aastatootlusega turvalisusest või siis otsitakse sellist 10%-list turvalist tootlust.

Turvaline investeerimine on ikkagi kontseptsioon pensionieaks valmistumisel. Lihtsamalt öeldes: sa kogud kapitali, et pensionile minnes ja sealt edasi kuni surmani seda kapitali kulutada.

Esiteks ei saa sa võtta suuri investeerimisriske, kui üldse mingeid riske, sest sa ei saa endale lubada kapitali kaotamist. Kui kaotad oma kapitali, on sul väiksem pensionisissetulek ja pole ka võimalust seda tagasi teenida. Teiseks peab su investeering olema likviidne. Selle pööramine rahaks peab olema lihtne. Ja kuna su pensioniiga võib kesta 30 aastat (rahvastiku eluiga pikeneb) peab sul vähemalt osa investeeringuid olema selliseid, et annaks sissetuleku 30 aastaks. Üldistades võib öelda, et nooremad võivad endale lubada suuremaid riske – nad ei vaja kapitali kohe praegu, nad võivad üle elada tulude languse ja loota, et teevad kaotused tagasi, kui turud jälle taastuvad.

•• Kui aga konkreetseks minna: milline on turvaline investeering?

Eesti kroonides sellist pikaajalist turvalist investeeringut ei ole. Eurodes on kõige turvalisemateks investeeringuteks Saksamaa ja Prantsusmaa riigivõlakirjad, nii fikseeritud intressiga kui ka Saksa/Prantsuse inflatsiooniga seotud intressiga võlakirjad. Näiteks kindlustusfirmad, kes pakuvad annuiteeti ehk garanteeritud sissetulekut pensionieas, investeerivadki portfelli, mis koosneb riigivõlakirjadest ja väga kõrgekvaliteedilistest korporatiivvõlakirjadest.

Turvaline 30 aasta kontekstis tähendab 3,5–4% tulu või pärast Saksa/Prantsuse inflatsiooni mahaarvamist 1–2% reaaltulu. „10% ja turvaline” on naeruväärne.

•• Eestis ja Ida-Euroopa riikides on aga pikaajaline inflatsioon kõrgem kui Lääne-Euroopas. Kas sellises kontekstis pole 10%-lise tulu ootamine loomulik, muidu muutuks pensioniks säästmine vaat et mõttetuks?

Inflatsioon on väga tähtis teema. Ja kes saavad inflatsioonist kõige rohkem haiget? Pensionärid ja säästjad, mitte laenuvõtjad. Teie enda loetletud põhjustel on võimatu genereerida tulemust, mis oleks võrdne siinse kõrge inflatsiooniga, ilma et peaks võtma rohkelt riske. See on tegelikult suur argument euro kasutuselevõtu kasuks või vähemalt selle kasuks, et tasub kõvasti püüelda Maastrichti inflatsioonikriteeriumi poole.

•• Veel kord konkreetsetest arvudest: kui suur peaks siis olema pensionieaks kogutud kapital, et saada tulevikus iga kuu 25  000 krooni?

Eestis ei ole annuiteedi turg väga hästi arenenud. Kuid 60-aastase mehe jaoks (naine vajab rohkem raha, sest tema elu võib pikem olla) on laias laastus viie miljoni kroonine kapital selline, mis tagab 25 000 krooni kuus (koos teatud inflatsioonikaitsega, aga seda kindlasti mitte nii kõrge inflatsiooni vastu, nagu Eestis vahepeal oli).

Kui keskmine eestlane ei säästa midagi ja elab oma pensioniea vaesuspiiri lähedal, siis on see iga indiviidi isiklik elustiili valik. Minu eesmärk ei ole moraali lugeda. Mida ma tahan aga öelda, on see, et inimesed oleksid teadlikud sellest, milline nende sissetulek pensionile minnes olema hakkab, ja et nad oskaksid selle põhjal praegu ka valikuid teha.

CV

Howard Wilkinson

•• Lõpetanud Oxfordi ülikooli matemaatika alal 1992.

•• Töötanud finantsturul Londonis, Helsingis ja Balti riikides, nii juhtimise, derivaatide kui ka kauplemise alal. Wilkinson on Suurbritannias ka akrediteeritud raamatupidaja.

•• Elab Tallinnas ja juhib Danske Marketsit Balti riikides.