Aasta pärast järsk raviteenuste hinnatõus
Seni on raviasutuse põhivara amortisatsiooni katmine ning selleks vajalike investeeringute rahastamine kuulunud omaniku ehk siis riigi või kohaliku omavalitsuse kohustuste hulka. Nii juba kümme aastat, ehkki seda kohustust on omanik haigekassa juhatuse liikme Toomas Palu väitel halvasti täitnud. Sestap ongi raviasutused pidanud oma hoonete korrashoiuks kasutama mitmesuguseid manipulatsioone.
Sihtasutuse Tallinna Lastehaigla juhatuse esinaise Merike Martinsoni sõnul on põhivara amortisatsiooni arvestamist raviteenuste hinnas juba ammu oodatud, kuid see võib kätkeda ka mitmeid ohte, kaasa arvatud raviteenuste halvem kättesaadavus.
Näiteks selle aasta alguses ravihinnad küll tõusid, kuid haigekassa pole Lastehaigla lepingumahtu suurendanud ja raha juurde andnud. Ka on täitmata palgakokkulepped. Seetõttu on haigla juba üle poole aasta sunnitud raviteenuseid pakkuma alla omahinna.
Tänu toetusfondile, laenudele ja tänavu ka linnalt saadud 18 miljonile kroonile on lastehaigla suutnud tagada selle, et nende hoone on aasta lõpuks 75 protsendi ulatuses renoveeritud, kuid tegelikult oleks neil vaja hooldus- ja remonditöödeks iga aasta 5 miljonit krooni. Ning haigla lõplikuks kordategemiseks lisaks 30 miljonit krooni.
Lääne-Tallinna Keskhaigla juhatuse esimees Peep Põdder toonitab, et haiglate põhivara amortisatsioon on juba aastaid rahalise katteta ning tema arvates ei paku seda ka raviteenuste hinnale lisanduv 10 protsenti.
Põdderi arvates seisab kogu tervishoiusüsteem ka edaspidi valikute ees: kui ühes, äärmisel juhul kahes haiglas võetakse ette hoonete täielik renoveerimine või alustatakse uute ehitamist, siis teised paratamatult kannatavad. “Need valikud on aga juba puhtalt poliitiline otsus,” leiab ta.
Lääne-Tallinna Keskhaigla juhi sõnul on naiivne käsitada praegusi haiglahooneid tulusa kinnisvarana. Näiteks kui maha müüa praegune Pelgulinna haigla, siis on võimalik teenida maksimaalselt 20 miljonit krooni. Ja sedagi makstakse pigem krundi kui hoone eest. Samas läheb uue haigla ehitamine maksma vähemalt kümme korda enam.
Analoogne seis on ka kalli meditsiiniaparatuuriga. Näiteks vaid aasta kasutusel olnud aparatuur omab mingit väärtust vaid seda omavale raviasutusele, seda vaatamata miljonitesse ulatuvale bilansilile jääkväärtusele. Selle võimalikust ostmisest pole keegi huvitatud — kõik soovivad uut, sest meditsiiniaparatuur vananeb moraalselt juba mõne aastaga.
Meditsiiniaparatuuri amortisatsiooni- ja soetamiskulud on kirjade järgi juba praegu raviteenuste hinnas täies ulatuses arvesse võetud. See, et paljud raviasutused rõhuvad avalikult inimeste tunnetele — à la kui raha juurde ei saa, jääb inimeste elu päästmiseks vajalik aparaat ostmata — on haigekassa juhatuse liikme Toomas Palu hinnangul pigem emotsionaalne võte lisaraha hankimiseks.
Martinson kinnitab, et tegelikult on raviasutused oluliselt vähendanud investeeringuid hädavajaliku aparatuuri soetamisse. Haigekassat pole aga siiani põhivara uuendamine huvitanud. Ehkki meditsiiniseadmete amortisatsioon on raviteenuste hinnas formaalselt arvesse võetud, ei vasta see tegelikele vajadustele. Lähtutakse mingist keskmisest.
Peep Põdder toonitab, et haiglad on seni raviteenuste osutamisega tekkivat kahjumit katnud põhivara amortisatsiooniga. Tänaseks on aga vana rasv otsas ning edasised väljavaated ei sisenda optimismi.
Üks selle põhjusi on ka selles, et raviteenused jagunevad oma olemusest kasumlikeks ja kahjumlikeks. Näiteks stomatoloogia on selgelt kasumlik, samuti kallid raviuuringud. Samas on terve rida automaatset kahjumit tootvaid raviteenuseid, mida ei soovitagi enam osutada. Seda on märgata näiteks hooldusravis, kus haiglad ise ongi juba tekitanud kunstliku defitsiidi — seda lihtsalt pole kasulik pakkuda.
Otsest kasumimarginaali raviteenuste hind ei sisalda, seda põhjusel, et raviasutused pole kasumi tootmisele orienteeritud ettevõtted.
Kui arenenud riikides ulatub raviasutuste taasinvesteeringute maht kuni 10 protsendini käibest, siis Eestis küünib see vaevu 2 protsendini. Teisisõnu on meie raviasutused oma hoonekapitali ära söönud. Järgmise aasta teisest poolest peavad nad hakkama end taastootma läbi raviteenuste osutamise, mis tähendab raviteenuste kuni 10protsendilist hinnatõusu.
Tänaseks pole veel selge, kui palju raviteenuste hind tõuseb. Ehkki praegu veel selle kohta lõplikku kokkulepet pole, peab see aasta lõpuks selge olema — teenuste kallinemine kajastub ju eelarves.
Haigekassa juhatuse liige Toomas Palu loodab, et riik otsustab nn üleminekuajal tervishoidu lisarahavooga toetada. Palu kinnitusel on see hädavajalik juhul, kui täiendav teenuste hinnatõus seab ohtu tervishoiuteenuste kättesaadavuse.
Raviasutused on väga erinevas olukorras — osa tegutseb uutes hoonetes, osa aga vanades, remonti vajavates hoonetes.
Nende erisuste tasakaalustamiseks ning raviasutuste viimiseks võrdsesse seisu tuleks Toomas Palu sõnul kehtestada nn põhivara tasu. See sunniks raviasutusi rohkem mõtlema hoonete ratsionaalsemale kasutamisele ja ilmselt ka osa põhivara müümisele.
Eesti Tervishoiuprojekti direktor Tiit Jürimäe ütleb, et raviteenuste kallinemise konkreetne protsent selgub pärast seda, kui riigikogu on järgmise aasta riigieelarve vastu võtnud.
Arvestades seda, et uus kord hakkab kehtima alates järgmise aasta teisest poolest, on eelarve projektis kavandatud lisaks ravikindlustusmaksu laekumisele täiendavalt 150 miljoni krooni eraldamine haigekassale.
Olukorrani, kus põhivara amortisatsioon moodustab raviteenuste hinnast keskmiselt 10 protsenti, kavatseb Eesti Jürimäe sõnul jõuda 4–5 aastaga. Alates 2004. aastast sõltub täiendavate summade eraldamine haigekassale paljuski sellest, milliseks kujuneb Eesti seotus Euroopa Liiduga, ning võimalike abirahade saamisest. Alles aastail 2007–2008 loodetakse jõuda seisu, kus laekuv ravikindlustusmaks katab täielikult ka põhivara amortisatsiooni.
Jürimäe arvab, et haiglate renoveerimise ja ehitamisega juhtub nii nagu praegu on toimunud maanteede ehitamisega — sinna suunatakse nii riigi- kui ka abirahade vood.
Aastaks 2010 tuleb haiglatesse Jürimäe väitel investeerida 4 miljardit krooni ehk pea sama suur summa, mis on viimase kümne aasta jooksul jäetud investeerimata. Vajalikust 400 miljonist kroonist aastas on riik seni leidnud katet vaid 30–40 miljoni ulatuses.
Nii Palu kui ka Jürimäe loodavad, et näiteks Tallinna piirkonna kolme suurhaiglat sunnib uus süsteem mõtlema nende käsutuses olevate hoonete ratsionaalsemale kasutamisele, sealhulgas osa mahamüümisele.
Praeguse kava kohaselt koondub Põhja-Eesti regionaalhaigla praeguse Mustamäe haigla ümber, kuhu rajatakse juurde uus korpus. Lääne-Tallinna Keskhaigla koondub praeguse Meremeeste haigla ümber, kuhu on plaanis rajada samuti uus lisakorpus. Ning Ida-Tallinna Keskhaigla arengukava näeb ette täiesti uue haiglakompleksi rajamist Lasnamäe piirkonda.
Samalaadsed muudatused leiavad aset ilmselt ka Tartus, kus Ülikooli Kliinikum koondub kogu täiega Maarjamõisa. Pärnu haigla kolib loodetavasti uude hoonesse, mille ehitab lõpuni Riigi Kinnisvara AS ja rendib siis selle edasi haiglale. Ida-Virumaa piirkonna tarvis ehitatakse aga uus haigla ilmselt Jõhvi.
