Nüüd, 10 aastat hiljem, söandab Rain juba julgemalt kasutada enda kohta sõna „terve“. Ta elab tavalist elu — ta on isapuhkusel, spordib, teeb tulevikuplaane, vahel annab nõu mõnele vähihaigele või tema pereliikmele. Kui poleks olnud Raini enda meeletut usku ja tahet, aga ka töökoha ja vanemate rahalist tuge — kes teab, kuidas ravi oleks kulgenud. Vahel on Rain hakanud isegi kahtlema, kas kõik oli ikka nii hull. Aga hiljuti luges ta uuesti oma haiguslugu ja mõtles: „Kui lugesin kõike seda — pahaloomuline kasvaja, kaugele arenenud… see oli ikka õudne.“

Kui said vähidiagnoosi, kas mõtlesid ka sellele, kuidas haiguse ja ravi ajal rahaliselt toime tuled?

Mõtlesin küll, et läheb kitsaks, aga ma ei teadvustanud kohe, kui oluline on raha. Kuna minu osakonna juhil oli perekonnas olnud sarnane olukord, siis ta teadis haiguse tagamaid ja oskas õigetele asjadele tähelepanu pöörata. Tema ütles kohe algul, et ravi jooksul ei tohiks mul olla ühtegi momenti, kus ma tunneksin raha pärast stressi, mul ei tohi olla rahalisi probleeme. Ma ei oleks osanud ise tol hetkel sellele tähelepanu pöörata. Tema toetus oli meeletu. Stress tuleb ju tihti just rahapuudusest, eriti sellises olukorras. Inimene on oma haigusega üksi ja tal on hirm tuleviku ees suurem kui tavaliselt. Ja kui veel raha ka otsa saab, siis stress mitmekordistub, aga see aeglustab ravi. Ravi võib venima hakata või lausa tagurpidikäigu võtta. Tugeva stressiga võivad tulla igasugused tagasilöögid. Üheksateist arsti kahekümnest küsis esimeseks, kuidas mul on lood stressiga.

Mis andis sulle rahalise kindluse?

Mul oli õnne, et mul oli hästi toetav töökoht, juhid olid väga mõistvad. Näiteks määrati mulle korralik aastapreemia. Mu ravi algas jaanuari algul ja kuu lõpus tuli preemia − see võttis kohe pinged maha. Ma ei osanudki preemiat oodata, olin juba töölt eemal, haiguslehel. Samas hakkas mul juba peas kummitama, kuidas ma hakkama saan. Ka minu ema tahtis mind väga aidata ja otsustas iga kuu kindla summa üle kanda, kuigi ma ei tahtnud vastu võtta. Nii et kokkuvõttes oli see periood mul rahaliselt üsna hea. Mõistsin juba toona, et see oli üks olulisi asju, mis võimaldas mul ravile keskenduda, sest ma ei pidanud väga rahale mõtlema. Mul oli üür alati õigel ajal makstud. Kui mul poleks raha olnud, siis oleks raske olnud ja mul oleks tekkinud lisastress. Tõenäoliselt oleks ravi olnud palju keerulisem.

Kui kaua sul tuli töölt eemal olla?

Olin töölt eemal kokku 7−8 kuud. Mulle jäeti küll vabad käed, et võin midagi kodus teha, aga ma ei suutnud, mu keskendumisvõime oli nii halb. Puutusin ravi ajal kokku paljude inimestega.Vanemate inimeste põhiline hirm oli teistele kaele peale jääda, nooremad sellele nii palju ei mõtle. Enamik ütles, et ükskõik kuidas läheb, aga ei taha kellelegi koormaks jääda.

Millele kulub haiguse ajal raha?

Kuna haigekassa kattis mu ravikulud täiesti, siis ravile raha ei kulunud, pigem läks igapäevasteks kulutusteks ja söögiks. Vahel käisin spaas — oli oluline, et saaksin täiesti lõõgastunud olla. Võtsin paariks päevaks hotellis toa ja lülitasin end täiesti välja. Ma lugesin palju, mulle meeldis käia looduskaunites kohtades. Sain endale väljasõite lubada. Minu kulu oligi see, et tahtsin minna näiteks Saaremaale ja Hiiumaale, Tallinnast eemale. Linn oli kuidagi raske koorem seljas, pressis maadligi. Mulle tundus, et Peipsi kaldal või Hiiumaa metsas on mõnus, meeldis ka Narva-Jõesuu, meeldisid avarad vaated merele, metsik paks mets. Kui ravi algas, siis mulle öeldi, et mine kallista metsas puid. Mina mõtlesin, et minge metsa, mis mõttes (naerab) ! Aga tõesti — mingil hetkel ma panin oma peopesad puu vastu ja tunnetasin energiat.

Ega keegi eriti ei ütle ka, mida teha. Pead ise välja uurima, näiteks, mida süüa. Hakkasin pöörama suurt tähelepanu tervislikule toitumisele. Keemiaravi ajal oli organism nii tundlik, et kui toit oli vähegi vale, tekkis väga tugev kõhuvalu. Ravi ajal oli kodus üks toit, mida sõid terved, ja teine, mida sõin mina.

Aga tervislik toit kipub pigem kallim olema.

Jah, on küll. Ma ei pidanud valima kõige odavamat. Sain süüa suhteliselt rahulikult. Sain aru, et kõik need kapsad, porgandid ja kurgid on üliolulised. Ma olin enne pigem n-ö tavaline eesti mees, sõin ikka liha ja kartulit ning toorsalati jätsin pigem alles. Kui olin haige, siis hakkasin tajuma vahet, mida süüa ja mida mitte. Toidu valimine jäi mulle külge, teen seda siiani.

Ka ravile minek võib nõuda kulu, näiteks taksosõitu.

Mul oli nii palju sõpru, kelle vahel käis pigem võistlus, kes saab mind aidata. See, keda palusin, oli rõõmus: „Mina saan viia!“ Aga jah, muidugi on see kulu. Bussiga liiklemine on ravi ajal raske, sest inimene on väga läbi. Ravile lähed ilusti ise, aga pärast on jalad nõrgad ja silme eest virvendab.

Vahel läksin vanematekoju ja istusin 4−5 päeva üksi toas, eriti rääkida ei tahtnud. Neid perioode oli päris palju. Tahtsin olla palju koos vanematega oma lapsepõlvekodus, kus olin ju kõigist kergematest haigustest üle saanud. See andis mulle meeletut jõudu. Tahtsin lihtsalt olla, üksi, uksed kinni. Mingitel hetkedel oli nii paha olla, et läksin uksest välja, viskasin midagi vastu seina, tahtsin endast nagu midagi välja saada, vahel metsas karjusin täiest kõrist. Mu laps oli toona kaheaastane, kõik arvasid, et ta on nii nunnu ja toeks, aga kõige raskematel hetkedel oli kõigest ükskõik. Ja mõistsin, et keegi ei saa minust tegelikult aru. Kõik püüavad toetada ja mõista, aga reaalselt ei saa nad midagi aru.

Mis aitas sind ravi ajal kõige rohkem?

Kõige rohkem aitasid ühe inimese sõnad, kes oli sama teekonna läbi käinud. Mul algas ravi ja ta ütles: „Rain, sa õpid sellest väga palju. Ükskord oled sa selle kogemuse eest veel tänulik.“

Aga vahetult enne ravi algust oli mul sisemine verejooks, millest statistika järgi kaheksast inimesest üks jääb ellu. Ma kaalusin kunagi umbes 90 kilo, aga kui läksin esimesele ravile, siis ise ka ehmusin kaalu peal − 64 kilo. Ma ei märganudki, et olin sellisesse seisu jõudnud. Ma ei saanud ju süüa.

Olin Mustamäe haiglas ja sain aru, et asi on halb, sugulased käisid vaatamas nutetud silmadega. See oligi murdepunkt, kus otsustasin, et siit hakkab minu võitlus. Olin voodis ja tõesti mõtlesin: „Nii, mina hakkan nüüd võitlema. Täpselt nagu Stallone’i filmis, kus poksija on pikali maas, kõik ümber arvavad, et ta on selle lahingu kaotanud. Mõtlesin, et kolmapäeval algab keemia ja siis hakkavad tulema minu vastulöögid. Ükski ravi ei aita, kui inimene ei usu sellesse väga sügaval tasemel, see on nii määrav.“

Kindlustus aitab keskenduda terveks saamisele

  • Kas teadsid, et iga viies inimene haigestub vähki, südameinfarkti või peaajuveresoonte haigustesse (sh insult) juba enne 65. eluaastat. (Allikas: Tervise Arengu Instituut)
  • Selleks, et saaksid säilitada elukvaliteedi ja keskenduda ravile, on sul vaja vähemalt ühe aasta sissetulekut.
  • Mandatum Life`i kriitiliste haiguste kindlustus toetab sind kuni 100 000-eurose maksega.
  • Kuni 100 000 euro suurune kindlustussumma makstakse sulle välja ühekordse maksena kriitilise haiguse ilmnemise korral. Seda raha saad kasutada 100% oma äranägemise järgi.

Kriitilisi haigusi on 18millised need on?

  • Vähk,
  • insult,
  • neerupuudulikkus,
  • Parkinsoni tõbi,
  • Alzheimeri tõbi jt.

Vaata haiguste täisnimekirja siit.

Mandatum Life on üks edukamaid ja hinnatumaid elukindlustusseltse Baltimaades, kuuludes koos If Kindlustusega Sampo Gruppi.

Rohkem infot www.mandatumlife.ee või telefonil 6 812 300.


Jaga
Kommentaarid