Kolmikõed kui bränd. Maailmas tutvustavad Eestit, aga kodus on raske raha leida
Ükski Eesti sportlane ei ole varem osalenud ülemaailmse brändi kampaanias. Ühtäkki osales aga Toyota suures ja kallis kampaanias kolm täpselt ühesugust eestlast. Õed Luiged said nii kodumaal kui ka võõrsil tuntuks 2016. aasta Rio olümpiamängude eel ja ajal. Nende sära ei kustunud ka pärast mänge. Neiud on elanud põnevat elu, neist on saanud bränd ja see müüb hästi. Üks osa sellest on näiteks kutsed jooksuvõistlustele, kus korraldaja maksab kinni osalustasu ja muud kulud. Õed tutvustavad Eestit nii riigi kui ka jooksukohana. Paraku ei tähenda see kodumaal just väga palju.
Pikad jooksudistantsid, eriti maraton, on enamasti tumedamat nahavärvi inimeste pärusmaa. Olgem ausad, eestlastest õed Luiged ongi maailmatipu mõistes küllalt keskpärased jooksjad. Nende võlu on aga muus – nad on kolmikud, näevad head välja ja on üldse väga sümpaatsed inimesed. Eesti PR-firma Dalton nägi seda ja võttis õed juba enne Rio mänge oma tiiva alla. Raha küsimata. Et neid meediahuvi eest kaitsta, aga ka selleks, et huvi tekitada. Keskne sõnum oli erilisus ja see, et nad alustasid jooksmisega küllalt hilja, mitte niivõrd nende jooksjatalent, mida üritati lausa tagaplaanile suruda. Spordiajakirjanikud ütlevad nüüd, et eks see üks pullitegemine ole, aga õed Luiged on suutnud ära võluda kümned maailma suured meediakanalid ning tutvustanud Eestit rohkem kui mitmed EAS-i kallid kampaaniad kokku.
Õdede Luikede nimi jõudis olümpia eel ja ajal miljardilise auditooriumi ette. Nende tegemisi kajastasid New York Times, Reuters, NBC, Washington Post, The Sun, BBC ning mitmed Skandinaavia, Saksamaa ja Aasia väljaanded. Mis juhtus pärast olümpiat? Kas eelnevast furoorist oli kasu? Kas raha ajab üle ääre?
Daltoni juht Ivo Kallasmaa räägib, et nende strateegia oli algusest peale selge – bränd oli olemas ja see tuli oskuslikult kanaliseerida. Ühest küljest pidid õed saama rahus treenida, aga teisalt pidi nende brändi võimalikult suureks tegema. Kõik selleks, et teenida raha ja saada välismaiseid sponsorlepinguid. Et sportida paremates tingimustes. Välja toodi õdede ainulaadne lugu. Luikedest kirjutatud artikleid guugledades kohtabki sama sõnumit – kunagi ei ole hilja alustada. Üheskoos loodi jutupunktid ja hakati valima meediakanaleid, kus õdesid näidata. Need pidid olema üks-kaks suurt kanalit, kust lugu edasi leviks.
Suured kanalid tulid võimsate meeskondadega ja võtsid õdede ajast kõva tüki. Seega pidi neid kohtumisi täpselt ajastama, et taas ei segataks sportlikku poolt. NBC lasi õdedel loo tegemise jaoks kümneid kordi joosta mööda Emajõe kallast edasi-tagasi. Tüdrukud harjusid uue eluga. Endiselt hoiti kinni sellest, et mitte tekitada tulemusel põhinevat haipi.
Olümpial kogu lugu jätkus. Ühel hetkel broneeriti nende pressikonverentsi jaoks suuruselt 2. pressiruum. Ajakirjanikud ei mahtunud sinna ära. Kallasmaa telefon oli punane. Ta ise oli sel ajal Eestis. Hiinast võttis esmalt ühendust kanal, mis jõuab 100 miljoni inimeseni, siis 300 miljoni vaatajaga väljaanne ning lõpuks öeldi jah-sõna 450 miljoni vaatajaga kanalile. „Olgu, teie saate intervjuu,” ütles Kallasmaa. Kolmikud said olümpial enim räägitud-näidatud sportlaste esikümne sekka.
Kutsed ja suur kampaania
Pärast olümpiat otsustasid kolmikud võtta vaheaasta ja keskenduda lühematele jooksudistantsidele ja poolmaratonidele. Kui varem olid nad saanud rahvusvahelistele võistlustele treener Harry Lembergi tutvuste kaudu, siis nüüd hakkas kutseid tulema rohkem. Šõu- ja tavajooksud läbisegi. Peale selle promoüritused, kus tutvustati Eestit ja Eesti jooksuvõimalusi. Muuseas ka Tallinna maratoni.
„Kõige põnevam oli Toyotaga seonduv,” ütleb Liina. Tegelikult räägivad õed läbisegi ning pidevalt üks alustab ja teine või kolmas lõpetab lause.
Nii suures kampaanias nagu Toyota „Alusta võimatut” ei ole ükski Eesti sportlane varem osalenud. Kirjutati alla suure trahvivõimalusega konfidentsiaalsusleping, et nende osalemine enne õiget aega välja ei tuleks. Kampaania koduleht on 30 keeles. Filmitud on reklaamvideo, mis võeti üles Prahas. Tele- ja veebireklaamid jooksevad üle maailma. Nad valiti 12 brändisaadiku sekka. Peale selle on õdedel mitmeid sponsorlepinguid, mis tagavad neile näiteks spordirõivad või kaks korda päevas tasuta toitlustamise Tartus. Eelnev on tulnud tänu Tartu ülikooli akadeemilisele spordiklubile ning treenerile-mänedžerile Harry Lembergile. Just tema on leidnud õdedele rahastusvõimalusi.
Seiklused Keenias
Eesti spordis on sümptomaatiline, et raha on vähe ja seega peavad sportlased tihti piskuga hakkama saama. Taustajõu palkamine on sageli unistus, hea, kui laagrites käimiseks raha leiab. Jooksjad treenivad tihti Keenias. Legend räägib, et seal peab lõvide eest ära jooksma ja nii saab kiireks jooksjaks, aga tegelikult on põhjus proosalisem. Sealsetes kõrgmäestikutingimustes treenimine on sportlase sooritusvõimele väga kasulik. Õed Luiged meenutavad, kuidas nad eksootilises riigis abijõududeta treenisid.
Saksa meeskond on suur. Nad rendivad Keenias suure bussi ja kogu abipersonal sõidab jooksjatega kaasas. Õed Luiged on omapäi. Jooksmine ei ole aga lihtsalt nii, et paned tossud jalga ja jooksed. Esmalt pead valima sobiva trassi. Kes aga kannab kaasas kogu varustust, mille seas on ka veepudelid?
„Ükskord leidsime ühe kohaliku mehe, kes meie joogipudeleid kaasas kandis, sõites võrriga kaasa. Andsime talle kohalikus mõttes korraliku raha,” meenutab Leila naerdes.
Teisel korral juhtus kolmikul nii, et nad otsustasid teha vett joomata ligi kahetunnise trenni. Peagi mõistsid aga, et ei pea vastu. Otsisid ühe kohaliku onnikese. Said kuidagi väravast sisse ja hakkasid inglise keeles küsima: „juua, juua, vett, vett”. Naine juhatas nad puurkaevu juurde. Luiged käisid mitu korda samas onnis vett joomas. „Eks me järgmisel korral viisime talle laste jaoks riideid ka,” meenutab üks õdedest.
Sponsoritega seis kehva
Niisiis ei tähenda meediasära seda, et õdedel raha pangakontol üle ääre ajaks. Pigem vastupidi. Leila sõnul suured spordijuhid lubasid enne olümpiamänge, et kõik seal osalevad Eesti sportlased saavad järgneva kahe aasta jooksul 500 eurot kuus. „Jutt sinna jäigi. Valitud hakkasid saama. Kui normi ei täida, siis mine tööle. Nende silmis olime spordiga justkui lõpetanud. Ja siis küsitakse, et kuidas sa häid tulemusi ei tee.” Õnneks on neile teiste seas õla alla pannud Mati Lilliallik, kes korraldab Eestis mitmeid suuri jooksuvõistlusi. Tänu ehitusfirmale Rand & Tuulberg, kes on olnud pikaaegne sponsor, saavad õed käia laagrites, millest osa toimub Aafrikas.
Ivo Kallasmaa ütleb, et paljud Eesti firmad ei oska veel sponsorlust näha nii nagu läänes. Meil mõeldakse ainult raha ja logo kontekstis, nägemata võimalust kasutada sponsoreeritavaid oma huvides. Siduda end sportlase kuvandiga ja lõigata sellest kasu. „Argument on medal, aga kui keegi suudab Eestit promoda ja sel määral pildis olla, siis ei nähta selles võimalust,” nendib Kallasmaa. Sponsorlus ei ole enam ammu vaid logo spordirõivastel, mängus on sotsiaalmeedia ja ettevõtte brändi põimimine sportlase looga.