Palju õnne, Magnus - Optimist on teist aastat järjest aasta reklaamiagentuur ja tänavu ka Turundusteo võtja koos COOP pangaga. Kas kliendid jooksevad nüüd teie suunas tormi?

Kui me tegutseks Rootsis või Saksamaal, siis oleks see kindlasti nii. Eestis kardetakse, et kvaliteetne töö on kallis. Suurematel turgudel kardetakse aga hoopis keskpärasust nii loovlahendustes kui tulemustes. Meie piirkonna ettevõtetel on skandinaavia unistused, aga ida-euroopa hirmud. Kohe, kui viimastest jagu saame, hakkab kõigil hästi minema.

Eestis liigub vist enamus suuremaid kliente siiski konkursi kaudu?

Ma olen huvi pärast paarilt turundusjuhilt küsinud, et kas mõte palgata oma töid teostama aasta agentuur, tundub väga kummaline. Ilma konkursita, nii nagu tehakse head-huntingut personaliotsingul. See mõte ei tundugi kellelegi niivõrd kummaline, kuivõrd lihtsalt uus. Kui Rootsis saab turundusjuht juhatuselt kiita selle eest, kui on suutnud palgata parima võimaliku partneri, siis masujärgses Eestis saab ta kiita selle eest, kui on korjanud kokku ideed kümnelt agentuurilt ja palganud kõige soodsama neid teostama. Natuke nüüd liialdasin ka, kindlasti on erandeid.

Aga kaua agentuuri ja kliendi suhe tavaliselt kestab?

Ideaalis on see tähtajatu nagu tööleping. Selle asemel olen aga kokku puutunud seisukohaga, et turunduspartnerit tuleks kohelda samaväärselt mitte-ärikriitilise teenuse pakkujatega nagu näiteks kohviubade tarnijad või porimati paigaldajad, korraldades iga paari aasta tagant konkursi. Tavaliselt on selle soovituse taga kellegi hirm, et äkki ei maksta pikaajalisele partnerile teenuse eest õiget turu hinda või et äkki on paari aastaga agentuuri motivatsioon langenud. Brändi mõistes on selline rapsimine muidugi hävituslik, arvestades, et tihtilugu on agentuurid need, kes aitavad hoida brändide järjepidevust. Kui turundusjuhtide seas toimub pidev liikumine seoses edutamiste, dekreetide ja üleostmistega, siis organisatsiooni tunnustega agentuuri hoidmine koostööpartnerina on parim garantii oma brändi ühtsena hoidmiseks.

Viimasel ajal räägitakse palju sellest, et ettevõtted saavad oma turundust üldse ise teha. Kuidas sellesse suhtud?

Eks alguses oli samasugune tunne nagu Mart Helmel, kui ta nägi esimest korda mehi omavahel suudlemas. Tundus, et kontroll brändide ühtse olemuse ja välimuse üle kaob. Tänaseks on sellega olnud juba paar aastat aega kohaneda. Loovagentuuri roll ja mudel ongi uueks saamas. Mitte siis ainult Eestis, vaid kogu maailmas, kui keegi on juhtunud WPP saagat jälgima.

Mis see uus loovagentuuri mudel endast täpsemalt kujutab?

See tähendab, et lihtsam ja operatiivsem turundustöö tehakse ära ettevõtete siseosakondade poolt. Agentuuridesse jääb top-level strateegiline ja loovkompetents, mis aitab ehitada ja juhtida brände ning viia läbi olulisemat osa kampaaniapõhisest turundusest.

Miks top-level loovinimesed siis ei võiks tellija ridades töötada?

Loovparemik jääb agentuuridesse mitmel erineval põhjusel. Esiteks on nende jaoks oluline võimalus töötada korraga mitme erineva brändiga - see hoiab silmaringi laia ja vaimu värske. Teiseks on nad agentuurides ümbritsetud teiste sama valdkonna inimestega, kellega koos ideid põrgatada ja mõtteid vahetada. Kolmandaks ei sobi loovinimestele autoritaarne juhtimisstiil ja võimumängud, mis suuremates ettevõtetes paratamatult aset leiavad.

Kas sa kardad ka seda uut mudelit?

Mõnes mõttes ma isegi pooldan seda. Sisuliselt paneb see agentuurid vägisi kvaliteetsemat tööd tegema kuna lihtsama töö järgi nõudlus kahaneb. Ma pelgan ainult seda finantsriski, mis mudelite vahetumisega kaasneb. Nimelt on lihtne suuremahuline töö alati finantseerinud põhjaliku ja kvaliteetse loovtöö teostamist. Otse öeldes - see on aidanud katta tipploovjõu palga- ja maksukulusid. Nüüd, kus seda lihtsamat tööd on vähem, on agentuurid sunnitud keerulise ja kvaliteetse töö eest hakkama küsima õiglasemat tasu. Kas tellijad on selleks valmis? Kutsun kindlasti üles juhte ja turundustöötajaid seda olukorda mõistma.

Kas hetkel siis tunned, et saad vähem kui annad?

Kui sa mõtled kasumi teenimist, siis hästi elavad meie sektoris ainult allhankijad, kes töötavad projektipõhiselt. Neil puuduvad administratiiv- ja turunduskulud. Agentuurid on need, kelle õlgadel on kogu finantsrisk ja vastutus süsteemi toimimise ees. Vaadates meie sektori finantsnäitajaid, peab tõdema, et agentuuride kasum, mida investeerida koolitusse ja arengusse, peaks olema suurem. Noorepoolse agentuuri juhina ei ootagi ma veel niivõrd hunnikut raha oma isiklikule kontole, kuivõrd finantsvõimalusi enda ja Optimisti meeskonna arendamiseks. Selleks, et teha tipptasemel tööd.