„Ma ei taha sellest riigist rääkida – see on ikkagi katki,” kurjustab Coop Põlva juht Kristo Anderson. Tema sõnul puudub Eesti riigil selge regionaalpoliitika – kuigi valitsus vabalt mingeid riigiasutusi Põlvamaale tuua, kuid pole seda seni tehtud. „Viimased kümme aastat on siit ainult ära viidud, mitte midagi ei ole asemel toodud,” märgib ta. Anderson on veendunud, et küll need töötajad ka tulevad, kui töökohti on.

Ka tõdeb ta Läti piirikaubanduse mõjuks oli raske valmis olla. „Kui sul ikka pool alkoholi käibest ära kaob – mis on ca 15-20% sinu käibest –, siis see on päris halb löök. Öelda, et see ei mõjutanud maakohti, on poliitikute kohta väga väär,” märgib Coop Põlva juht, viidates viimase kolme aasta arengule. Neli-viis poodi tuli seetõttu Coopil Põlvamaal sulgeda.

Erisused tööjõumaksudele ja kütuseaktsiisile

„Tänane maksupoliitika on ettevõtja jaoks kindlasti mitte mugav ja mitte soodne. Ettevõtluses peaks tööjõumaksude poliitika olema regionaalselt erinevalt jagunenud,” käib ka Lõuna-Eesti suurettevõtja Raul Jeets välja, viidates sellele, et Harjumaale võiks kehtida üks maksumäär ja piirkondadele, mis jäävad väljapoole teine. Soodustused võiks olla nii ääremaal tegutsevatele kui ka alustavatele ettevõtjatele. See võimaldaks ka töötajatele paremat palka maksta.

Kakskümmend aastat puitmajaehitusega tegelenud Ragner Lõbu arvates pole Eesti ühiskonnas selget arusaama, kes täpselt riiki üleval peab. Kui Eesti tahab saada tugeva ja hooliva ühiskonnaga riigiks, tuleks järgida Põhjamaade eeskuju. „Üks suur probleem on ikka see, kas me ühiskonnana saame aru, kuidas raha riigikassasse liigub,” nimetab Lõbu põhilist, mis teda Eesti majanduskorralduses häirib. „See jõuab sinna ikkagi suurelt jaolt ettevõtete kaudu,” märgib ta.

Kui tavakodanikud hakkavad riigile või kohalikele omavalitsustele suuri nõudmisi esitama, võiksid nad mõista, et kõik sõltub ka neist endist. „Kas või see, et ühest küljest me karjume, et meil ei ole maal tööd ja kauplusi pannakse kinni, teisest küljest käime rahulikult Lätis õlut ostmas,” toob Lõbu näiteks.

Üldse usub ta, et kui Eesti tahab saada tugevama ja hoolivama ühiskonnaga riigiks, siis tuleks vaadata Põhjamaade poole. Hobbitoni esindaja kiidab näiteks valitsuse paari aasta tagust sammu tõsta tulumaksuvaba miinimum 500 eurole kuus ja panna olenema inimese sissetulekust. Lõbu usub, et on õiglane, kui suurema sissetulekuga inimesed maksavad rohkem makse.

Suuri väljakutseid pakub Põlvamaa majanduselule ka ühistransport, mis ei võimalda tööl käia, selleks peavad põlvamaalased ikkagi isiklikku autot kasutama. „Kui on vahetustega töö, siis vahemaad on ikkagi selliseid, et bussiga käia ei saa,” räägib Kagu-Eesti ettevõtluskonsultant Kuldar Leis. Tema sõnul võiks siin riik mõelda Kagu-Eestile mingeid kompensatsioonimehhanisme – kas või kütuseaktsiisi erisuse näol.

Ka iseloomustab nii Põlvamaad kui ülejäänud Kagu-Eestit suur vanemas eas ettevõtjate osakaal. Need, kes 1990. aastatel 30- või 40-aastasena ettevõtlusega alustasid, ei saa pensionile minna, sest ei ole kedagi, kellele oma töö üle anda. Samuti ei ole selliste äride müük lihtne – ühelt poolt on nad kogukonnas olulised tööandjad, teisalt ei taha Tallinnas või Tartus tegutsevad nõustajad nende müügiga tegeleda, sest nad on liiga väikesed.

Võimalused kaugtöös ja õpilasfirmades

Üks, mis võiks piirkonna majanduselu veel elavdada, on kaugtöö. Kuldar Leis leiab, et terve rea riigiasutuste Tallinnast välja viimise asemel, tulnuks alustada tugisüsteemide – raamatupidajate, IT jne – viimisest maapiirkondadesse. „Kellel ei ole täna tööd Kagu-Eestis, siis on need 40+ naisterahvad, kes võiksid teha ametnikutööd,” lausub ettevõtluskonsultant.

Suureks plussiks on kõigis kolmas Kagu-Eesti maakonnas ka see, et paljud noored tegelevad õpilasfirmadega. Viimasel õppeaastal oli Põlva riigigümnaasiumis lausa 13 õpilasfirmat. „Need noored, kes seal läbi käivad, on tulevikus edukamad, nad on julgemad,” on Leis veendunud. Kui nad vähegi pärast koolilõppu Põlvamaale tagasi tulevad, annab see lootust, et ettevõtluski jääb piirkonnas püsima.