ANALÜÜS | Kes tahab aidata maksupetist, kes vanaduses hätta jääb?

Tulekul võib olla lõputu, aastakümneid kestev vihane võitlus pensionite üle.

Juba paar aastat vaieldakse Eestis teravalt pensionireformide üle. Kui eelmisel aastal võeti vastu põhjalik esimese samba reformipakett, mis muude asjade seas vähendas tulevase pensioni sõltuvust teenitud palgast, siis sel aastal vaieldakse teise samba vabatahtlikkuse ja üldise mõistlikkuse üle.

Teise samba vabatahtlikuks muutmise kriitikud väidavad üsna üksmeelselt, et see vähendab tulevasi pensione. Kuna pensionäride osakaal ühiskonnas kasvab, võib see kaasa tuua suured maksutõusud ja/või ülejäänud riigi kulutuste kärpimise, et pensione tõsta. See on miski, mida võiks nimetada maksupõrguks: maksud on kõrged, aga maksumaksjad ei näe, et neile sellest kasu oleks, mistõttu kasvab emigratsioon. See omakorda vähendab veelgi maksumaksjate arvu, aga suurendab samas pensionäride osakaalu ja seega ka poliitilist tähtsust, mistõttu pensionäride survel tõstetakse veel makse, mille mõjul kasvab veelgi väljaränne.

Maksupõrgu stsenaarium on täiesti võimalik, aga alljärgnevalt toon välja ühe alternatiivse stsenaariumi. Maksupõrgu stsenaarium eeldab, et keskmist pensioni üritatakse hoida vähemalt 40% peal keskmisest palgast. On aga võimalik, et loobutakse üldisest 40% sihist ja lepitakse suure pensionite ebavõrdsusega. Selle stsenaariumi kohaselt suurem osa pensionäre võivad tõesti saada suhteliselt viisakat pensioni, isegi üle 40% oma varem teenitud palgast, aga tekib arvestatava suurusega väga vaeste pensionäride kiht, kelle pension võib olla vaid 20% või veel vähem oma viimasest palgast.