Nüüd on oluline, et võimalikult väike hulk ettevõtteid kukuks kildudeks ehk läheks pankrotti. Riik ei suuda majanduslangust tasandada, vaid valusat lööki leevendada. Ka see leevendus saab olla lühiajaline, arvestades riigi rahalisi võimalusi. Põhimõtted minu jaoks majanduspaketi puhul on järgmised.

1. Kuna kriis on nii kiirelt arenenud ja riikide tervisekaitse meetmetega objektiivselt võimendunud, peame löögi tasandamiseks raha laenama ja majanduse jalulpüsimist toetama. See kriis on oma olemuselt erinev 10 aasta tagusest majanduskriisist ja seetõttu on ka lühiajalised ravivõtted teistsugused. Pikaajaline ravi on sarnane: majandus ning avalik sektor peab kohanema maailma muutunud nõudlusega.

2. Me peame säilitama riigi rahalise likviidsuse ning teatud reservivarud.

3. Peame säilitama tulevikku vaadates eelarveseaduse tasakaalupõhimõtted ja neid mitte purustama kriisi tõttu.

4. Majandusmeetmed peavad olema maksimaalselt lühiajalised ning tekitama tulevastel aastatel võimalikult vähe püsikulusid.

5. Riigi tulude kompenseerimiseks ei tohiks kasutada maksutõuse. Ettevõtluse toetamiseks tuleb rakendada hoopis vajadusel maksude ajatamist ning maksulangetusi.

6. Kui kukub erasektor, siis tuleb uue olukorraga kohaneda ka avalikul sektoril. 2021. aasta eelarves tuleb paika panna reformid, mis vähendavad avaliku sektori mahtu. Ühes paja nurgas paraku ei saa keeta paksemat suppi.

7. Peame kaitsma oma strateegilise konkurentsivõime huvides strateegilisi majandussektoreid. Erilise tähelepanu all on rahvusvaheline transport. Peame olema valmis selle sektori toetamiseks ka lühiajaliselt omandama riigi poolt aktsiaosalusi, et neid lihtsalt vabalanguses teiste meie regiooni konkurentide poolt üle ei võetaks ning seeläbi meie transpordiühenduste kvaliteet ei halveneks.

8. Niipalju, kui olen vaadanud maailma riikde majandusabi pakette, on nad detailides erinevad, aga retseptis sarnased: kergendada maksude maksmist ning stimuleerida nõudlust. Sarnane on ka Eesti majanduspakett. Kas kõik meetmed eraldi on õigesti sihitud nii Eestis kui mujal maailmas? Küllap mitte. Kriis areneb päevadega ja otsuseid, mis muidu tehakse aastatepikkuse analüüsi tulemusel, tehakse samuti päevadega. Sest selle kriisi esimene õppetund on minu jaoks ühene: otsustamine on parem kui otsustamise edasilükkamine. Mitteotsuse kvaliteet on kindlasti kehvem.

9. See kriis on muutnud olemuselt palju õigusliku tähendusega suhteid ka erasektoris liinil pangad-ettevõtted, pangad-tavatarbijad, ettevõtted-ettevõtted. Ka neid suhteid tuleb ümber korraldada. Esimene samm on pankroti esitamise kohustuse külmutamine juhatuse liikmete poolt. See on lühiajaline olukorra pausile panemise samm. Järgmised sammud tuleb samuti läbi töötada, eriti maksejõuetuse menetluse kiirendamine. See, mis juhtus möödunud kriisis aastatega, võib mitmetes sektorites juhtuda kuudega. Selleks tuleb maksejõuetuse menetlust kiirendada, et majandus ja ettevõtted saaksid ennast ümber korraldada.

10. Euroraha ja avaliku sektori planeeritud investeeringud tuleb kiiresti turule lükata. Tuleb käivitada täiendav mahukas kortermajade soojustamise programm, kuna turuosalised suudavad kiiresti seda rakendada ja projektid on valmis.

See on valus kriis, sest see on hübriidkriis ja ta on arenenud nii kiiresti otsekui sõda. Kuid nagu sõjas: on tähtis, et sul on plaan. Kuid kui plaanid jäävad paberile, siis pole neist mingit tolku.

Seetõttu on tähtis kiire otsustamine. Eesti ettevõtjad, tarbijad, koduomanikud ja tööinimesed ei ole selles kriisis üksi. Riik ei saa asendada majandust, kuid saab aidata esimest lööki leevendada, pidades silmas seda, et riigi rahanduslik jätkusuutlikkus oleks tagatud nii kriis ajal kui pärast kriis.