Uuringud näitavad, et me kipume alahindama teiste üksildust võrreldes enda omaga. Miks see nii on ja kuidas see mõjutab üksildust?

Ma arvan, et alahindamise põhjus on selles, et inimeste üksildus on sageli varjatud. Kahjuks kannab üksildus endaga stigmat. Inimesed, kes tunnevad üksildust, häbenevad seda sageli tunnistada. Neile tundub, et see võrdub tunnistamisega, et nad ei ole meeldivad inimesed või on mingil moel sotsiaalselt ebapiisavad.

Võib olla raske tunnistada üksildust isegi oma partnerile. Me võime olla peol, ümbritsetud inimestest ja ikkagi tunda ennast üksi. Vaatame inimesi enda ümber, kes pealtnäha elavad õnnelikku elu - eriti nende sotsiaalmeedia konto põhjal - ja eeldame, et me oleme ainsad, kes kannatavad.

Samuti võib üksildust olla raske märgata, sest see ei vasta alati stereotüübile inimesest, kes üksi nurgas istub. Üksildus võib avalduda erinevatel inimestel erinevalt. See võib väljenduda ärrituvuse, viha, väsimuse, erakluse, depressiooni või ärevusena. Me võime neid lahterdada teiste probleemide alla, aga nende seisundite juured võivad vähemalt osaliselt olla üksilduses.

Kirjutate, et kolmandik üle 45 aastastest ameeriklastest arvavad, et nad on üksildased. Kas see muster on tavapärane terves maailmas või on see ainuomane USA-le?

Paljud moodsa kultuuriga ühiskonnad on leidnud, et nende vanemaealised elanikud tunnevad palju üksildust. Sellel on mitmeid põhjuseid. Esiteks, kui inimesed vananevad, võib nende tervis halveneda, mis piirab nende võimalusi minna välja ning kohtuda teistega. Teiseks võivad vanematel inimestel tekkida probleemid nägemise ja kuulmisega ning kui inimene ei kuule hästi, siis see on oluline takistus teistega kontakti saavutamisel.

Osa praktilistest probleemidest on seotud vanusega, aga on ka kultuurilisi probleeme. USA-s ja teistes moodsates ühiskondades on erilisel kohal nooruse väärtustamine ning kui inimesed vananevad, tunnevad nad, et on vähem kasulikud ja olulised ainuüksi seetõttu, et nad ei ole enam noored. Kui me tunneme, et oleme teistele ainult koormaks, siis see võib mõjutada seda, kuidas me teiste inimestega suhtleme ja kui rahuldust pakkuvad meie suhted on.

Toote välja, et on kolm ühenduse tasandit üksilduse vältimiseks: intiimne (partner või abikaasa), sõpruskond ja kollektiiv (kogukond). Miks on kogukond oluline?

Inimestena oleme arenenud nii, et vajame üksteist ning kogukonda kuulumist. Meile on sügavale juurdunud soov olla osa jagatud identiteedist. Nii me püüamegi kuuluda gruppidesse kas usu, rassi, rahvuse või huvide põhjal ning me saame palju tähendusrikkust ja väärtust teistega jagatud identiteedist.

Üks asi, mida Covid-19 on välja toonud paljude inimeste jaoks füüsilise distantseerumise ajal on see, kui olulised ei ole suhted mitte ainult pere ja sõpradega, aga kui tähtsad on kontaktid ka naabrite, sugulaste ja võõrastega. Kui tore on lihtsalt kohvikus istuda ja töötada, olles ümbritsetud teistest inimestest või minna spordivõistlusele teiste fännide seas kaasa elama. Selles on ühenduse tunne, mis on väga oluline ja mis paneb meid tundma, et oleme osa millestki suuremast.

Kui mõistad, et me vajame nii intiimset ühendust, sõpru kui ka kogukonda, siis hakkame aru saama, kuidas keegi võib tunda ennast sügavalt rahuldust pakkuvas abielus ikkagi üksildasena. Ja see ei tähenda, et sinu kaasa ei paku sulle, mida vajad. See tähendab, et me vajame erinevat tüüpi ühendusi oma elus.

Ütlete, et üksildus on inimesele halb, aga üksindus võib olla hea. Mis erinevus neil on?

On oluline mõista, et üksildus on subjektiivne seisund. See ei sõltu sellest, kui palju inimesi sinu ümber on. See näitab, mida sa tunned nende ühenduste puhul, mis su elus on. Üksildus tekib, kui ootused ühendustele, mida me vajame, on suuremad kui need, mis meie elus tegelikult on.

Üksindus on kogemus üksi olemisest, aga see on meeldiv, keskendumist võimaldav ja tasakaalustav ning see on väga oluline meie emotsionaalse heaolu hoidmiseks. Kui me lubame endale üksinduse hetki ja vähendame müra enda ümber, saame me mõtiskleda, mis meie elus toimub ning lihtsalt olla ja mitte tormata.

Kui me suhtleme inimestega selles seisundis, siis meie suhted on sageli paremad, sest me saame olla autentselt meie ise. Ma usun, et selle virr-varri keskel, kui maailm tundub pöörlevat üha kiiremini, on üksinduse hetked veelgi olulisemad kui varem. Need minutid, mida võtame, et lihtsalt olla, tunda tuult näo vastu puhumas, tunda tänulikkust meenutades kolme tähtsat inimest või asja elus, võivad olla tasakaalustavad ja energiat andvad.

Pandeemia on toonud kaasa täiesti teistsuguseid raskusi üksilduse vältimisel. Mida me saame teha?

Üksildus oli probleem ammu enne Covid-19. Aga ma muretsen, et füüsiline eraldatus, mida me kõik pidime järgima ja hirm nakatumise ees, mida paljud tunnevad, süvendab riski üksteisest veelgi eralduda ja sotsiaalseid sidemeid kaotada. See on sama oluline probleem kui majanduslangus, mis meil ees seisab.

Nii aga ei pea olema. Me võime kasutada seda aega, et analüüsida oma suhteid ja endalt küsida: milline roll minu elus võiks inimestel olla? Me võime teha lihtsaid tegevusi, et tugevdada sidemeid nüüd, kui pandeemia hakkab lõppema. Näiteks pühendada iga päev 15 minutit inimestele, kes on meile olulised - kas video- või telefonikõnega. See võib tõsta meie tuju ja panna ka teisi ennast paremini tundma. Teiseks, võime pöörata tähelepanu aja, mida teistega veedame, kvaliteedile - kuulata tähelepanelikult ning jagada oma tundeid avatumalt. Üks kõige lihtsamaid viise selleks on häirijate vähendamine. Nagu paljud, olen ka mina sõbraga rääkides samal ajal e-posti lugenud või pähetulevaid mõtteid kirja pannud.

Isegi, kui veedad kellegagi vähe aega, siis selle aja väärtuslikuks muutmine on väga oluline. Viis minutit vestlust olles avatud, kuulates tähelepanelikult ja täielikult kohal olles, on sageli rahuldustpakkuvam kui pool tundi häiritud keskustelu.

Kolmandaks võib otsida viise, kuidas teistele kasulik olla, sest see on tõhus vastumürk üksildusele. Kui oleme pidevalt üksildased, siis meie tähelepanu pöördub sissepoole ja ohutunne kasvab. Aja jooksul hakkab meie enesetunnetus hägustuma ja hakkame uskuma, et oleme üksildased, sest me ei meeldi inimestele. Heateod on tõhusad, sest need murravad kahjulikud mustrid ja pööravad meie tähelepanu iseendalt teistele positiivsete kontaktide kaudu. Teiste aitamine kinnitab meile, et suudame luua väärtust maailmas ja see võib olla päästerõngas ühenduse tundmiseks teiste inimestega.

Kas usute, et vastastikune hoolimine ja koostöö, mis pandeemia ajal tekkis, kestab ka tulevikus?

Oleme inimestena loodud teistega seotud olema ning üksteist aitama ja toetama ning nägime, et need instinktid kasvasid kriisi ajal. Kui orkaan või tornaado hävitab piirkonna, siis inimesed tulevad kokku ja astuvad õnnetuse tagajärgedele vastu. Probleem on, et sageli minnakse tagasi eelnevate kommete juurde ning kogukondlikkuse õppetunnid ununevad.

Arvan, et praegu näeme pandeemiat, mida mäletame kogu elu. Selle intensiivsus, kestvus ja keerulisus on sellised, mida tõenäoliselt pole me varem näinud. Ma loodan, et see kasvatab võimalust, et me peame õppetunde meeles ja saame targemaks kogukonna jõust, suhete olulisusest ja vastastikkusest sõltuvusest.

Ma arvan, et üks kõige olulisemaid küsimusi praegu on otsustamine, kas jätkata oma üksilduse süvendamisega või kasutada võimalust, valida edaspidiseks teine tee ja kujundada inimestekeskne elu ja ühiskond. Tõelises inimestekeskses maailmas me väärtustame oma suhteid ja seda, kuhu kulutame oma aega, tähelepanu ja energiat. Me kujundame ka töökohti nii, et need tugevdaksid inimestevahelisi sidemeid ning haridusasutusi, et need rajaksid tugeva põhja tervetele suhetele alates varasest noorusest.

Me mõistame, et inimestevaheline suhe põhineb mõistlikul dialoogil, samuti et ilma dialoogi ja kogukonnata ei saa inimesed rääkida oma keerulistest probleemidest ning leida lahendusi, kuidas minna edasi.

Kui meid tabavad tõsised katsumused, nagu kliimamuutus, pandeemiad, tervishoiu ja majanduse probleemid, siis me peame olema suutelised koostööks ning see põhineb meie võimel rääkida ja päriselt üksteist kuulata. Dialoogi ei saavuta lihtsalt inimesi ühte ruumi kutsudes ja lootes, et midagi hakkab juhtuma, selleks on vaja inimestevahelisi suhteid.

Meie arstid ja õed peavad olema võimelised mõistma, kui oluline roll on üksildusel paranemises. Nad peavad ka oskama ära tunda üksildust, kui see eksisteerib ja vestelda sellest patsientidega, ilma et võtaksid enda kanda kogu vastutuse patsiendi üksilduse leevendamisest.

Meil on vaja suuremat partnerlust tervishoiusüsteemi ja kogukondlike organisatsioonide vahel, kes saavad aidata inimesi, kes vajavad seltsi. Seda teeb ka „sotsiaalse retsepti" liikumine Suurbritannias ja teistes riikides, kus tervishoiusüsteemi partneriteks on kogukondlikud organisatsioonid, et märgata inimesi, kellel on üksilduse probleem ning leida neile tuge, ressursse ja kogukonda, keda nad vajavad. ​

Kui me esitame küsimuse: „Kuidas seada inimesed esikohale?", saame me erineva vastuse, kui siis, kui meie esmane eesmärk on maksimeerida tulu või võimu või on mõni muu eesmärk, mis ei tähtsusta inimest. Kui mu raamatul oleks üks kreedo, siis see oleks lihtne: „Sea inimesed esikohale". Selle kreedo järgi me peaksime juhtima iseennast ja oma elu ning kujundama institutsioone ning poliitikat.