"See on esimene kinomüügi tehing peale pandeemiat, aga kõik kinod on ja olid raskustes ning turg on sisenemas uude reaalsusesse. Kas kinokülastavus pöördub tagasi pandeemia eelsesse maailma, seda on võimatu ette ennustada - üldine arvamus on, et pigem mitte. Kinoketid teevad kokkuleppeid online-platvormidega ja platvormid on sisenenud turule selleks, et jääda. Tarbija eelistused on muutumas," selgitab Sepp seda, milline nihe on toimumas.

Eelmisel aastal tuli AMC välja oma online-platvormiga - AMC on Demand, see näitab Sepa sõnul muutust ärimudelis. Lisaks tegi kuu aega tagasi AMC "kuulsa" tehingu Universal'iga - ainult 17 päeva peab film linastuma kinoekraanidel, peale seda võib selle välja tuua ka erinevatel platvormidel.

"See on huvitav tehing, mis kutsub esile uued lähenemised kinokultuuris."

Edith Sepp ütleb, et Apollo Grupp juba toodab filme ning varsti omab ligi 70% kodumaisest kinoturust - järgmine samm võib vabalt olla ka suurema filminäitamise platvormi ostmine. See oleks märgiline, et Eestis on kogu filmimajanduse toitumisahelat esindav ettevõte.

"Tundub veidi uskumatu, et Eestis on nii palju vahendeid. Suurem üllatus on kindlasti tõsiasi, et filmivaldkonnas nähakse nii suurt ärilist potentsiaali, et ettevõtjal tasub oma ärimudel selle peale üles ehitada," imestab ta.

Sisu küsimus

Sepa sõnul oli ka tehingu hind (65 miljonit eurot - toim) hea, kui mõelda, et Leedus saadi oma kontrolli alla 5 kino. Puhtalt majanduse seisukohalt vaadates tundub ülevõtmine väga suur samm ja paneks Seppa imestama, kui Balti riikide konkurentsiametid seda lubavad ja vastuolu ei näe.

Ta pöörab aga jutu teisele olulisele aspektile majandusliku kõrval, milleks on sisu.

"Ma ei tea, kui hea see on, et enamus kommertskinodest kuulub tulevikus ühele ettevõttele. Cinamon on selles mõttes "väike" tegija võrreldes Forum Cinemase ja Apolloga. Väikekinode nagu Artis ja Sõprus positisoon Tallinnas kindlasti muutub üleöö olulisemaks, sest need kinod pakuvad peavoolule alternatiivset kinoprogrammi. Samuti suureneb Tartu Elektriteatri, Märjamaa kino Helk, Võru Kandle kino jt maakondlike ja väikekinode vastutus oma vaatajate ees," arvab Sepp.

Riigil omakorda suureneb vastutus hoida väikekinod elus, sest Eestis on piisavalt inimesi, kes soovivad vaadata Euroopa filme, festivalide võidufilme ja veidi peenema tunnetusega filme. Lisaks peavad tema sõnul säilima vaatamiskohad, kus linastuvad eesti dokumentaalfilmid, animafilmid ja madalaeelarvelised filmid.

"Need filmid ei too kinodesse sadu tuhandeid vaatajaid, aga on kultuuriliselt üliolulised. Nendel filmidel on olemas "oma vaataja" ja seda näitavad ka väikekinode vaatajanumbrid - väga paljud eesti inimesed soovivad peavoolule alternatiivseid filmielamusi."

Monopol kahjustab filmide valikut

Väikekinode filmid ei ole Sepa sõnul nö "laiadele massidele" ja nendel filmidel on ka teistsugused eesmärgid - need filmid laiendavad meie maailmavaadet, kasvatavad meid inimestena suuremaks, aitavad paremini mõista erinevaid inimesi ja kultuure, suurendavad tolerantsust ja empaatiavõimet, jne.

"Reeglina kommertskinodes selliseid filme programmis ei näe, kuna need filmid ei ole kasumis ega too piisavalt raha omaniku taskusse. Peavoolu filmid aga "teevad kassat" ja pakuvad eelkõige meelelahutust - ka seda on vaja, aga mitte ainult. Peavoolule alternatiivi pakkuvaid filme linastavad kinod peavad jääma püsima kommertskinode kõrval," on Sepa kindel seisukoht.

Monopol võib niisiis luua olukorra, kus filmide valik oluliuselt kahaneb. Sepp ise "iga päev" puhast meelelahutust pakkuvat "Tenet'it" vaadata ei soovi, aga kodumaiseid filme, näiteks "Tõde ja õigust" või siis "Kevadet", neid filme vaataks ta küll korra kuus ja just suurelt kinoekraanilt.

"Need filmid tekitavad tunde ja puudutavad sügavalt, loovad meie identiteedi. Eriti aga peab mõtlema meie lastele ja järeltulevatele põlvkondadele - neil peab säilima võimalus regulaarselt vaadata eesti filme kinoekraanilt. Neile peab jääma võimalus üles kasvada "Lotte" ja "Nukitsamehega", mitte ainult "Autode" ja "Jääkuningannadega"," ütleb ta.