Miks viskavad Eesti ettevõtjad isegi praegusel raskel ajal raha prügimäele?

Olukorras, kus energia ja tööjõu kasvavad hinnad muudavad välisturgudel konkureerimist aina raskemaks, tasub Eesti ettevõtjatel senisest märksa rohkem ära kasutada tootmises ülejääva materjali targast sorteerimisest saadavad kolmekordset võitu, soovitab Cronimet Nordic ostu-müügijuht Marko Erlich.

Eesti ettevõtluses ei ole kerged ajad. Sisendhinnad on tõusnud sisuliselt kõigis valdkondades ning näiteks tööjõukulude puhul pole näha, et surve palkade tõusuks oleks järgi andmas. Samal ajal on isegi ellujäämiseks, rääkimata kasvust, vaja aina rohkem murda uutele turgudele, sest üksnes Soomest või Rootsist rutiinse tellimuse ootamine enam äriplaani ära ei täida.

Mida suurem sihtturg, seda tihedam on aga ka konkurents. Eestis paneb lisaraskuse turjale veel meie kõrge energia hind. Seda enam on iga koht, kus saab kulusid jätkusuutlikult kokku hoida, kulla hinnaga. Samuti on hädavajalik leida viise, kuidas teistest Baltimaadest või Poolast pärit konkurentide ees Põhjamaades või Lääne-Euroopas silma paista.

Eesti masinatööstuse liidu mitmete liikmete edulugude näitel saab välja tuua, et üks viis kulusid vähendada ja ka müüki toetada peitub ilmselt paljude jaoks ootamatus kohas – selles, kuidas on korraldatud tootmisjääkide haldus. Selgitan olukorda masina- ja metallitööstuse näitel, aga sarnane loogika kehtib selgelt ka laiemalt ning sarnaseid võimalusi võib leida paljudes valdkondades.

Tootmisjääkide täpsem ja läbimõeldum kogumine ning ümbertöötlejatele edasiandmine aitab ettevõtte majandustulemuste parandamisele kaasa kahel moel. Esimene ja otsekohesem on kulude vähendamine. Jääke ei pea kandma täiel määral kulusse, vaid targalt tegutsedes saab osa neist toorainena edasi müüa. Oluline on rõhutada – kui tootmisjääke targalt hallata, siis võib nende eest saada isegi poole rohkem raha kui neid lihtsalt läbisegi massina jäätmejaama viies.

Miks müüa Audi maha Dacia hinnaga?

Toon konkreetse näite metallivaldkonnast. Mistahes metalltoodete valmistamisel on laialt levinud kaks marki roostevaba terast, erialaste tähistustega AISI 304 ning AISI 316. Peamine erinevus on see, et 304 ei sisalda sulamis molübdeeni, 316 sisaldab. Seetõttu on 316 ka märksa korrosioonikindlam ja püsib roostevabana ka nii-öelda karmimates oludes. Piltlikult öeldes on 316 terasesulamite maailmas nagu sõiduautode turul Audi, 304 aga nagu näiteks Dacia. Mõlemal on selgelt oma koht ja roll, aga ka vahe on selge. Sama reljeefne on ka hindade erinevus. Tonni 304 jääkide eest saab ettevõtja 1100 eurot, tonni 316 jääkide eest aga 2100 eurot.

Tüüpiline on olukord, kus tootmises kasutatakse mõlemat teraseliiki korraga. Eestis nende jääke enamasti aga eraldi ei koguta. Läbisegi 304 ja 316 jääkide eest, isegi kui 316 on suures ülekaalus, makstakse kokkuostus aga 304 hinda. Seega läbimõtlemata tootmisjääkide halduse tõttu kaotavad paljud Eesti ettevõtjad järjepidevalt raha, piltlikult öeldes ostes kogu aeg uusi Audisid, aga müües neid siis Dacia hinnaga edasi.

Sarnast raiskamist esineb Eesti ettevõtluses kahjuks palju. Tootmisjääkidest isegi kuni 98% saaks sarnasel moel segajäätmetest kõrgema hinnaga edasi müüa ning uuesti kasutada, aga valdav enamik Eesti ettevõtteid pole kahjuks vajalikku jääkide eraldi kogumise süsteemi sisse viinud. Jäätmed viiakse läbisegi jäätmejaama.

Siin eristume teravalt Põhjamaadest, kus eraldamata tootmisjääke ei võeta üldse vastugi ning jääkide segamini prügina ladestamine on kohati lausa kriminaalkorras karistatav. Samal ajal on Põhjamaade majandus Eesti omast oluliselt efektiivsem ja loodav lisandväärtus suurem. Näiteks ÜRO Euroopa majanduskomisjoni võrdleva uuringu kohaselt oli Soomes töötlevas tööstuses inimese kohta loodav lisandväärtus 2023. aastal Eestist 2,23 ja Rootsis 2,46 korda suurem.

Kes ei sorteeri, jääb kliendi ukse taha – aga kes sorteerib, võtab leeduka kliendi ära

Põhjamaad on oluline märksõna ka teise põhjuse juures, kuidas tootmisjääkide targem haldamine saab aidata keerulisel ajal majandustulemusi parandada. On selge, et inimkond peab liikuma aina ressursitõhusama ja energiaefektiivsema majanduse poole. Muidu me ei majanda end oma planeedi ressurssidega lihtsalt ära. Vajadus pidevalt aina vähem energiat kulutada ja aina vähem toormaterjali raisata on uus reaalsus. See võetakse omaks mõnel pool kiiremini, mõnel pool aeglasemalt, aga lõpuks üle kogu maailma.

Eesti ettevõtete peamistel turgudel Põhjamaades võetakse keskkonnasäästlikkust, sealhulgas materjali sorteerimist ja taaskasutamist, väga tõsiselt. Euroopa Liidu uute rohereeglite valguses ei leia Eesti ettevõtjad leebemaid turge ka Lääne-Euroopast. Suurfirmad peavad näitama, kuidas nad oma keskkonnamõju vähendavad. See aga tähendab, et tarnijateks valitakse aina enam ainult selliseid partnereid, kes omakorda suudavad näidata, et nad haldavad näiteks tootmisjääke korrektselt ja suunavad neid liikide kaupa efektiivselt taas käibesse.

Seega ühelt poolt on targem tootmisjääkide haldus teatud mõttes üldse ärilise ellujäämise küsimus. Kes kuhjab erinevad materjalid ja jääkide liigid lihtsalt ühte konteinerisse ning piltlikult öeldes valab prügimäele, seda ei võeta varsti eksportturgudel lihtsalt enam jutulegi.

Samal ajal on selline üleeuroopaline suundumus selgelt ka võimalus. Tean omast kogemusest, et kuigi enamiku Eesti ettevõtete seis jääkide sorteerimisel pole kiita, oleme siiski mäekõrguselt üle näiteks Lätist. Täiesti reaalne on mõõduka pingutusega näidata tagatulesid ka Leedu või Poola konkurentidele. Seega tootmisjääkide targem haldus annab kolmekordse võidu: Audi eest saab ka Audi hinna, läänepoolsetel turgudel võetakse endiselt jutule ning turuosa saab seal aeglasemate lõunanaabrite arvelt ka laiendada. Kasvavate kulude olukorras tasub kõik sellised võimalused ära kasutada.

Lõpetuseks mõne sõnaga ka suuremast pildist. Tootmisjääkide detailne sorteerimine kindlasti ei ole nii-öelda moeröögatus, mis võiks näiteks teistsuguses poliitilises olukorras jälle kaduda. Tehnoloogia, mis lubab nii tootmisjääke ja ka oma eluea lõppu jõudnud masinaid ja muid seadmeid tagasi algmaterjalideks eraldada, areneb meeletu kiirusega. ChatGPT on ainult pinnavirvendus – igasuguses tootmises materjalide taas eraldamine on koht, kus tehisintellekti mõju ulatub sõna otseses mõttes märksa sügavamale. Rääkimata spetsiifilisematest valdkondliku tehnoloogia läbimurretest. Selge on see, et ettevõtetel, kus ei mõelda tootmisjääkidest kui sisuliselt samuti väärtuslikust toodangust, mis tuleb korrektselt ära tarnida, vaid kui ebahuvitavast prügist, läheb konkurentsis püsimine aasta-aastalt aina raskemaks.