Eesti Energia õlitehase audit läks maksma pea 200 000 eurot
Õigusanalüüsi tellimise vajadus tulenes sellele eelnenud Eesti Energia siseauditist, mis oli õlitehase ehitamise protsessi suhtes kriitiline. "Eesmärk oli tuvastada, mis juhtus ja kes selle eest vastutab ning kas vastutust on võimalik ka nõudeks pöörata, kuna see projekt oli niivõrd halvasti juhitud," selgitas Eesti Energia nõukogu liige ja auditikomitee esimees Kaie Karniol.
Tuli välja, et nõudeid esitada polnud võimalik. "Tuvastasime, et nõukogu eest on infot varjatud, on esitatud valeinformatsiooni ja ebatäpsuseid. Aga et oleks ehitatud midagi ülemäärast või midagi sellist, seda raport ei tuvastanud."
Eesti Energia nõukogu liige ja auditikomitee esimees Karniol rõhutas, et õigusarvamus ei tuvastanud selliseid rikkumisi, mille eest oleks võimalik eelmisele juhatusele kahjunõuet esitada. "Mitte ainult aegumise tõttu (võimalikud nõuded aeguvad viie aastaga ehk antud juhul 2014. aastal -toim.), vaid ka juhul kui ei oleks aegumist, oleks kahju välja arvutamine keeruline, kuna tehas täna toodab ja on kasumlik.
Hoolsuskohustuse rikkumine tuvastati. Kui see oleks avastatud eelmise juhatuse ametisoleku ajal, siis oleks see nõukogule andnud alust kaaluda juhatuse tagasikutsumist nt usalduse kaotuse tõttu. Samas pole täna võimalik öelda, kas nõukogu oleks siis sellise tagasikutsumise otsuse teinud," rääkis Karniol.
Ärilehe käsutuses on mahuka õigusarvamuse dokumendid, millest nähtub, kui rabedalt ja kiirustades tegeldi kaks korda võimsama õlitehasega juba siis, kui asi oli alles eelprojekti- ja arengufaasis. Varuli büroo leidis, et tehase hinda oleks saanud planeerida paremini kui „+/-30% täpsusastmega", st kui nõukogule räägiti 2009. aastal tehase maksumusest u 184 miljoni eurot, siis 2013. aastaks olid kulutused suurenenud 230 miljonini. 2017. aastaks on õlitehas Eesti Energia väitel maksma läinud 270 miljonit eurot.
Niisamuti oli projekti hinnanguline tootlus (IRR) juba 2013. aastaks vähenenud algul lubatud 21,7%-lt 11,8%-le. See tähendab, et siis, kui juhatus nõukogult investeerimisotsust küsis, räägiti suurest tootlusest, aga jäeti enda teada, kui suur on nafta hinna kõikumise ja uue tehnoloogia käivitamise risk. Teadlikult jäeti osa suuri kulutusi, nagu tehasega kaasnevad infrastruktuurikulud, esialgsest eelarvest välja või vähendati nende maksumust, et näidata kulusid väiksemana. Nõukogule täieliku info avaldamise korral oleks tulnud investeerimisotsust tehes arvestada potentsiaalselt 30-35% suurema eelarvega. Sellisel juhul, leiab analüüs, poleks nõukogu juhatusele tõenäoliselt rohelist tuld näidanud.
Dokumendis rõhutatakse, et tehase märkimisväärselt suuremaks paisunud maksumust ei saa võtta kui ülekulu, sest esialgne eelarvestamine oli väga puudulik ega arvestanud olulisi töölõike. See tähendab, et tehas ei läinud mitte kallimaks, vaid selle hinda "ilustati" algul teadlikult väiksemaks.
