Rahanduskomisjoni esimees Aivar Kokk tõdes, et menetluse käigus on tõstatatud erinevaid seisukohti. „Kuid need ei saa olla takistuseks seaduse vastuvõtmiseks,“ leidis Isamaa saadik.

Ta selgitas, et teise pensionisamba süsteemi loomisel selgitasid tolleaegse eelnõu autorid riigikogule, et sambasse pandud raha on isiku enda omand. Viidati asjaolule, et pannes sinna tallele kaks protsenti, siis muutub omandiks kuus protsenti. „Teise pensionisamba puhul on tegemist inimese enda kogutud varaga, millele kehtib ka tema pärimisõigus,“ kirjeldas Kokk.

Tema kinnitusel viiakse enne seaduse uuesti arutamist riigikogus lõppteksti sisse keelelised ja tehnilised täpsustused. Tulenevalt riigikogu kodu- ja töökorra seadusest ei ole need käsitletavad muudatusettepanekutena ega kuulu täiskogus hääletamisele.

Rahanduskomisjoni aseesimees Maris Lauri oli teist meelt. „On näha, et praeguse seisuga ei leia Riigikogu konsensust. Halb on see, et koalitsioon keeldub vastuväiteid endiselt kuulamast ja püüab oma arvamust näidata kogu riigikogu arvamusena keeldudes eriarvamusi isegi mainimast ja esitamast,“ märkis Reformierakonna saadik.

Lauri lisas, et ka tehnilised muudatused ja täpsustused tuleb seadusesse sisse viia seaduspäraselt, mitte vigade paranduse nime all Riigikogu esimehe allkirjaga.

Riigikogu võttis 29. jaanuaril vastu kohustusliku kogumispensioni reformi seaduse, mille jõustumisel muutuks teise sambaga liitumine või sealt välja astumine kõigile vabatahtlikuks. President Kersti Kaljulaid teatas aga 7. veebruaril, et ei kuuluta pensionireformi seadust välja põhjendusega, et see on põhiseadusega vastuolus.

Riigipea sõnul riivab pensionireformi seadus ebaproportsionaalselt inimeste põhiõigusi ning on mitmes osas vastuolus nii põhiseaduses toodud õigusriigi ja sotsiaalriigi kui ka õigustatud ootuse põhimõtetega. Kaljulaid tõi oma analüüsis välja kuus peamist vastuolu põhiseadusega.

Kui riigikogu seadusele nüüd uuesti rohelist tuld näitab, on presidendil taas kaks nädalat aega otsustamiseks. Tal on kaks varianti: kas kuulutada seadus välja või teha riigikohtule motiveeritud taotluse vormis ettepanek tunnistada seadus põhiseadusvastaseks.

Riigikohtul on seaduse järgi sellise kaebuse lahendamiseks üldjuhul aega neli kuud, aga asja olulisus ja keerukus võib tingida vajaduse seda aega pikendada. See oleneks paljudest asjaoludest, näiteks kaebuse sisust ja kaebuse esitamise ajast.