Ekspert: Venemaaga lepingu lõpetamine lapiks olulise seaduseaugu
(1)
Seoses Venemaa agressiivse käitumisega rahvusvahelisel areenil on päevakorda kerkinud Venemaaga 1993. a sõlmitud õigusabilepingu lõpetamine. Arvestades lepinguga kaasnenud praktilisi probleeme, on justiitsministri initsiatiiv tervitatav.
2018. aasta märtsis jõudis Riigikohtusse kurioosne juhtum. Kohtu poole pöördus pankrotihaldur, et tagasi pöörata pankrotivara kahjustanud tehingud, millega müüdi Ida-Virumaal asunud korter alla turuhinna. Hagi ei vaadatud isegi sisuliselt läbi ning seda proosalisel põhjusel – selgus, et korteri poolmuidu saanud isikud elasid Venemaal. Kuigi nii Eesti kui ka Euroopa Liidu õigusaktide järgi kuuluksid sellised vaidlused Eesti kohtute pädevusse, kehtib Venemaa elanikke puudutavates vaidlustes oluline erand – õigusabileping lubab hagi esitada ainult Vene kohtusse. Eestis asuvad võlausaldajad jäid pika ninaga.
Venemaaga sõlmitud lepingu üks tõsisemaid puudujääke seisneb piirangutes, mis keelavad üldjuhul hagide esitamist väljaspool riiki, kus kostja parasjagu elab. Probleem ei puuduta kaugeltki üksnes keerukaid pankrotimenetlusi, vaid lõhkise küna ees võib seista sisuliselt iga korteriühistu, kui võlgu jäänud korteriomanik otsustab kolida Venemaale. Seda isegi siis, kui tema vara asub Eestis. Seevastu Venemaa võlausaldajaid see temaatika ei kimbuta, kuna erinevalt rahvusvahelist õigust eeskujulikult järgivatest Eesti kohtutest ei lase Vene kohtud ennast õigusabilepingust segada – Vene kohtud menetlevad rahumeeli ka neid vaidlusi, mida nad lepingu järgi lahendada ei tohi.
Lisaks vaidluste asukohale puudutab leping Venemaa kohtuotsuste täitmist Eestis ja vastupidi. Anomaalseid olukordi praktikas tekib siingi: kui Eesti kohtutel lubab leping jätta Vene kohtuotsused täitmata ainult üksikutel erandjuhtumitel, siis Vene kohtuid õigusabilepingu napp regulatsioon ei morjenda. Hiljuti esines praktikas juhtum, kus Vene kohus jättis Eestis mitmes kohtuastmes põhjalikult läbivaieldud võlanõude täitmata, viidates võimalikule vastuolule Vene Föderatsiooni avaliku korraga, kusjuures sisulised põhjendused puudusid. Eesti kohtupraktikas on peetud Vene kohtuotsuste sisulist kontrollimist keelatuks. Kui Eesti kohtleks Vene kohtuotsuseid samadel alustel nagu praktiliselt kõikide teiste riikide otsuseid väljaspool Euroopa Liitu, oleks Eesti kohtute otsustusruum praegusest oluliselt avaram.
Riigiga, milles vohab õiguslik nihilism, ei ole mõtet jätkata ajast ja arust õigusabilepingut, mida on nagunii tegelikult järginud ainult üks osapool. Eriti kui see seab ohtu selle riigi elanike huvid, kes lepingut piinliku täpsusega järgib.
Loe ka kaht lugu, mis probleemistiku sisulise olemuse edasi annavad:
