Ekspert: Facebooki kasutamine peaks olema isiklik, mitte Euroopa regulaatorite valik
(5)
Facebooki uue turustusmudeli juhtumi näitel on isikuandmete rahaline väärtus meile kõigile kohale jõudnud, kuid otsus osta või mitte kipub liikuma inimeste enda käest regulaatoritele.
Tänaseks on ilmselt kõik Facebooki kasutajad saanud Metalt sotsiaalmeediateenuse edasiseks kasutamiseks valiku:
maksa igakuiselt 12.99 eurot (iOS ja Android) Facebooki reklaamivaba kasutamise eest, või
anna nõusolek töödelda oma isikuandmeid Facebooki algoritmide põhjal suunatud reklaami pakkumiseks
Tõenäoliselt ei teinud keskmine kasutaja sellest suurt numbrit. Seni oli Facebook alati tasuta, kuid nüüd pakutakse ka mingit tasulist versiooni. Minul seda vaja ju pole ja seega valin jätkamiseks ikka tasuta versiooni. Pealegi ei ole sihitud reklaaminduses midagi uut. Meta ja teised internetis tegutsevad teenuseosutajad toimetavad nii juba aegadest ammustest.
Mida keskmine kasutaja selles mängus ehk tähele ei pannud, on see, et taustal on käimas Euroopa Liidu armutu võitlus isikuandmete parema kaitse nimel, sh sotsiaalmeediahiidudega nagu Meta. See võitlus võib muuta seda, kuidas Euroopas senini peamiselt reklaamirahast sõltuvaid kasutajaplatvorme turustatakse.
Näiline valikuvabadus
Novembris kasutajatele tehtud uus valikpakett on jätk selle aasta suvel tehtud Euroopa Kohtu otsusele, milles Metale heideti turgu valitseva ettevõtjana ette isikuandmete kaitse üldmääruse rikkumist seoses põhjendamatu ja ülemäärase isikuandmete kogumise ja töötlemisega, mille keskmes oli võimaldada sihtida kasutajatele kasutusajaloo ja muude andmete põhjal reklaami. Umbes nii, et hommikul otsin mõne Meta reklaamikliendiks oleva mööblimüüja veebilehelt uut kappi ja õhtul Facebooki sisse logides jooksevad ülevalt alla erinevate mööblipakkujate reklaamkuulutused. Selline kogemus on ilmselt paljudel olemas. Mõni on ehk ka kahtlustanud, et Facebook jälitab või kuulab pealt. Omamoodi ju tõsi.
Euroopa Kohtu otsus ei välistanud seejuures Metale võimalust saavutada teatud tingimustel oma tegevuse õiguspärasus läbi kasutaja nõusolekul põhineva lahenduse, mis ei hõlma sellist isikuandmete töötlemist. Kohus kutsus seejuures siiski ettevaatlikkusele seoses Meta turgu valitseva seisundiga, mis võib mõjutada nõusoleku tegelikku vabatahtlikkust.
Ei läinud kaua, kui Meta sellise valikuvõimaluse ka lõi ja me kõik saime justkui otsustada, kas tähtsam on raha või meie isikuandmed.
Või kas ikka saime?
Meta Euroopa asukohajärgne (Iirimaa) andmekaitse järelevalveasutus on juba asunud kriitiliselt analüüsima, kas sellises raha versus isikuandmed olukorras nõusoleku andmine isikuandmete töötlemiseks on ikka vabatahtlik nagu nõutud isikuandmete kaitse üldmäärusega. Mitmed regulaatorid ja privaatsusaktivistid üle Euroopa on avaldanud arvamust, et Meta poolt küsitud nõusolek on mitmel põhjusel sunnitud ega saa seega ka kehtida. Üheks peamiseks argumendiks on Meta sotsiaalmeediateenuse turgu valitsev seisund konkurentsiõiguse tähenduses ja sellega seotud kasutajate nö. sunnismaisus.
Muuhulgas on teatavat kahtlust selles osas väljendanud ka Eesti Andmekaitse Inspektsioon, kelle sõnul ei tohiks isikuandmete kaitse üldmääruse kohaselt pidada nõusolekut vabatahtlikult antuks, kui inimesel ei ole vaba valiku võimalust, ta ei saa kahjulike tagajärgedeta nõusoleku andmisest keelduda ega seda tagasi võtta. Kahjulike tagajärgede all mõeldakse rahast ja teenusest loobumist, millele vastandub inimeste sund pakkuda isikuandmeid võrdlemisi vabaks ümberkäimiseks nagu sihitud reklaam ja sellega olemuslikult kaasnev mõjutustegevus.
Isiklik vastutus on kokku kuivamas
Vaadates isikuandmete kaitse järk-järgulist arengut Euroopas viimase viie aasta jooksul, julgen väita, et kõigil nõusoleku kehtivuses kahtlejatel on selleks küllaga põhjust. Kipub olema nii, et andmetöötlejateks olevate ettevõtjate tegevusvabadus isikuandmetega ümber käia on jäämas üha ahtamaks, mida Euroopa õigusruumis põhjendatakse vajadusega kaitsta inimesi nende privaatsuse ülemäärase riive eest. Kõige markantsem näide sellisest võitlusest puudutab just nõusolekupõhist isikuandmete töötlemist, mis juba oma algses olemuses peaks hõlmama isiku enda võimalust määrata, kas ja kui palju keegi minu andmeid kogub ja töötleb. Selle südames peaks asuma ka isikliku vastutuse võtmine selle üle, kui tõsiselt ma nõusoleku andmisesse suhtun.
Teisisõnu, kui mind ei huvita, siis ma annan küsitud nõusoleku ka nii, et ma ei loe teksti isegi läbi. Kui huvitab, siis on teine lugu. Otsus selle üle peaks olema aga isiku enda, mitte järelevalveasutuse teha.
Kindlasti on olukordi, kus isik on pandud sundseisu töötajana töösuhtes või mõne olulise kauba või teenuse tarbimise suhtes ebavajalikus mahus isikuandmete töötlemiseks nõusoleku küsimisel, näiteks mõne elutähtsa teenusega seoses. Sellistel juhtudel tuleks järelevalveasutustel otsustavalt reageerida. Kuid suures pildis on tänaseks mindud liiale.
Kõnealune Facebooki juhtum on selle markantseks näiteks. Mistahes sotsiaalmeediateenus, sh isegi turgu valitseva taustsüsteemiga Facebook, on kaugel millestki eluliselt hädavajalikust. Facebooki kasutamine või sellest loobumine peaks olema isikliku valiku ja sellega seotud isikliku vastutuse küsimus. Kõigile on ka selge, et Meta sugune käesoleva seisuga ligi 900 miljardi suuruse turuväärtusega koloss ei püsi töös annetustest ja heategevusest. Seni on seda olulises osas toitnud veebiturunduse väärtusskaalal üheks olulisemaks instrumendiks olev sihitud reklaam. Selle piiramine Euroopas sunnib otsima võimalusi katta saamata jääv tulu muul moel. Meta plaan oli anda inimestele vähemalt valik, so. jätka nii nagu enne ja anna nõusolek sihitud reklaamiks (so. korjata raha Facebooki reklaamiklientidelt) või maksa.
Rahakoti avamine võib olla (taand)arengu paratamatu osa
Ei läinud kaua, kui Euroopas hakkasid kõlama kurjakuulutavad hääled sellise nõusoleku võimalikust kehtetusest. Mis saab siis, kui Iiri andmekaitse järelevalve tuvastabki, et Meta ei saanud kasutajatelt sellisel viisil vabatahtlikku ja kehtivat nõusolekut küsida? Kuna nõusolekuväliseid aluseid sihitud reklaamiks testiti juba suvises Euroopa Kohtu otsuses, millega Meta sai korralikult vastu näppe, saaks sellisel juhul Facebook teenus tõenäoliselt Euroopas edasi eksisteerida üksnes oluliselt privaatsus- ja reklaamisäästlikumas režiimis tasulisena.
On kahetsusväärne tõsiasi, et sellisel juhul ei langeta Euroopas seda otsust mitte sina ja mina, vaid Euroopa Liit, selle liikmesriigid ja nende regulaatorid meie eest. Muu maailm jääb tänase seisuga sellest puutumata.
Meid kõiki mõjutavat Iiri järelevalveasutuse otsust Facebooki kohta on oodata juba lähikuudel.
