VASTULAUSE | Tööandjad: töölepingu seaduse muutmine on riigi ülalpidamiseks hädavajalik samm

Ametiühingud saatsid reedel valitsusele ühispöördumise peatada töölepingu seaduse muutmine. Eesti tööandjate keskliidu õigusnõuniku Piia Zimmermanni hinnangul on seaduse muutmine aga ettevõtluse arengu ja riigi ülalpidamiseks hädavajalik samm.

Tööturul toimetab praegu mitu põlvkonda inimesi – vanaemadest lastelasteni – ja neil on kõigil erinevad ootused töötamise suhtes. Tahetakse töötada vähem, teha lühikesi otsi, toimetada projektipõhiselt ja mitme ettevõtte-organisatsiooni heaks, osalise koormusega või siis on ettevõttel rakendust pakkuda lühiajaliselt või episoodiliselt. Samal ajal on Eestis süvenev töötajate puudus ehk see tähendab üha enam survet tööandjaile neid võimalusi pakkuda.

Töölepingu seadus ei ole seni neid erisoove ja -tingimusi paindlikult korraldada võimaldanud. Seetõttu on kasutatud võlaõiguslikke lepinguid, nagu töövõtuleping või käsundusleping. Need jätavad aga inimese ilma tööalase kaitseta, nagu töö- ja puhkeaja piirangud, õigus põhipuhkusele, miinimumpalk, tööohutuse tagamine tööandja poolt või tagatised lepingu lõpetamisel.

Töötajate tööturule toomine on hädavajalik

Lisaks jääb juba täna tööturult igal aastal puudu tuhandeid töötajaid. Kuna riigi võime maksta õpetajate, arstide ning riiki kaitsvatele inimestele palka sõltub just ettevõtluses loodud töökohtadest, on hädavajalik iga samm, mis aitab rohkemaid inimesi tööturule kaasata. Paindlikumad tööaja kokkulepped seda võimaldavad. Eriti puudutab see neid, kes ei saa või taha täistööajaga töötada näiteks lähedase hoolduse, õpingute, teise töökoha tõttu või tervise tõttu.

Paindlikkust on töötamisse juba juurde ka tulnud. Kaks aastat tagasi jõustusid sätted, millega jagatakse kaugtöö puhul vastutust tööandja ja töötaja vahel. Samuti sätestati mõiste iseseisva otsustuspädevusega töötaja, kes vastutab ise oma tööaja korralduse eest.

Ilmselt ei jää ka seekordsed muudatused viimaseks, sest töötajad – eriti noored – soovivad teha tööampse nii põhi- kui lisatööna ning mitte siduda ennast pikaajaliselt ainult ühe tööandjaga. Samas on ettevõtetel vajadus ja võimalus pakkuda tööd, mis ei ole otseselt ajutine, kuid sobib tööampsudeks. Selleks oleks vaja lihtsustada tähtajaliste töölepingute sõlmimise korda, sest ka „tööampsutamiseks“ kasutatakse valdavalt võlaõiguslikke lepinguid.

Eesti seadused on puhkuse osas Euroopast heldemad

Teine oluline areng töölepingu seaduses puudutab töö ja puhkeaja arvestamist graafikuga töö puhul. Riik plaanib taastada varasema korra, kus graafiku alusel töötavad inimesed peavad nädalas saama vähemalt 36-tunnise järjestikuse puhkeaja. Vahepeal oli Euroopa Kohtu otsuse tõlgendamise tõttu kohustus töötajatele anda vähemalt kaks järjestikust vaba päeva.

Uus tõlgendus pani tööandjaid seni toiminud graafikuid ümber tegema, mis kohati tähendas kümnete uute töötajate värbamist ja lisakulu. Lisaks kahjustas see töötajaid – kui graafik muutub ühe tööandja juures ebasoodsamaks (näiteks vähendatakse koormust), siis sissetuleku säilitamiseks suundub inimene lisatööd tegema teise ettevõttesse. Ehk puhkuse asemel töötatakse veel rohkem.

Töötajatelt ei võta senise korra juurde naasmine siiski midagi ära, sest Eesti aastaid kehtinud puhkeaja nõuded ületavad Euroopa direktiivis nõutut. Samuti pole selles küsimuses probleeme olnud, sest viimastel aastatel ei ole see tööelu küsimuste üle otsustavate sotsiaalpartnerite – tööandjad, ametiühingud ja riik – lauale teemaks kerkinud.