REPLIIK | Kogu inetu sõnavahetus avalikkuse ees – aga ka kohtuasjad – oleksid olemata, kui kaitseministeerium oma sõna peaks
Teisipäeval, 24. septembril toimus riigikogus majandus-, riigikaitse-, ja keskkonnakomisjoni avalik ühine istung, kus oli arutluse all tuuleenergia võimalused Eestis. Ehkki istungi fookuses oli tulevik, ei saa me minevikuta. Seda eelkõige seetõttu, et paljud tulevikus kerkima pidanud eraettevõtjate tuulepargid on riigi haldusorganite poolt ebaseaduslikult külmutatud, kirjutab oma repliigis tuuleettevõtja Gregor Raudvere.
Istungil avaldati ettekandjate poolt lootust, et tulevikus võiksid tuulepargid sirguda nii merel kui ka Lääne-Eestis. Olles Eestis taastuvenergiaga tegelenud alates 2009. aastast, pean ütlema, et sarnased lubadused käisid kümme aastat tagasi Ida-Virumaa kohta.
Olgu öeldud, et Gruusia konflikt, mille järel väidetavalt meie radarid kaotasid võime tuulikutega koos eksiteerida, sai alguse 2008. aastal. Ometi kooskõlastati erinevaid projekte kaitseministeeriumi poolt veel ka ajavahemikus 2012–2014.
Kooskõlastamise käigus seati kaitseministeeriumi poolt ranged tingimused: piirati kõrgust (et radar näeks tuulikutest üle), kästi tuulikud radari suhtes joondada (et radar näeks tuulikute vahelt läbi), nähti kraaditäpsusega ette sektorid, kus tuulepark asetseb (et radar näeks erinevate tuuleparkide vahelt läbi) ning lisaks kästi tellida kallid uuringud ja simulatsioonid.
Vaatamata sellele, et kaitseministeerium andis ette selged ja ammendavad kriteeriumid, millele tuulepargid vastama pidid, võttis kaitseministeerium oma sõnad tagasi – lisaks Aidule veel Päite-Vaivina ja ka Varja tuulepargi puhul. Neid on veel.
Kogu probleemi olemus ei seisne mitte riigikaitses, vaid selles, et kaitseministeerium on käitunud sõnamurdlikult. Seda on sedastanud ka kohus. Radarile – riist- ja tarkvarale – ei loe inimeste poolt määratletud julgeolekuoht. Radar „näeb“ ja peab „nägema“ alati ühtemoodi.
Kui inimesed muudavad kriteeriume, millele radar peab vastama ja seda tehakse pärast antud kooskõlastusi, siis on see küsimus, mis vajab lahendamist eelkõige kaitseministeeriumi poolt. Kui riik on andnud sõna, siis tuleb seda täita, mitte fabritseerida süüdistusi eraettevõtjate suhtes. Kogu inetu sõnavahetus avalikkuse ees – nagu kaitseministeerium seda nimetab –, aga ka kohtuasjad oleksid olemata, kui kaitseministeerium oma sõna peaks.
Riigikogu komisjonide ühisistungil kogetu põhjal võin öelda, et sellest ei saada paraku siiani aru. Kui palju on arendajad käinud kurtidele kõrvadele rääkimas ja kinnistele silmadele kirjutanud. Parimal juhul noogutatakse vaid kaasa. Kaitseministeeriumi leiame autistlikult nurgas end õigustamast. Hoolimata sellest, et esimesed kahjunõuded on juba ukse ees. Riik reageerib, aga mitte ei näe tulevikku ega otsi lahendusi senistele probleemidele.
