Nissani eksjuhi uus elu eksiilis: iga hetk tuleb oma elu pärast hirmu tunda

Pärast spioonifilmilikku põgenemist Jaapanist on autotööstuse suurkuju, Nissani eksjuht Carlos Ghosn tagasi kodumaal, kust ta lahkus teismelisena. Ta märgib, et ei saa riigist lahkuda ilma, et teda ähvardaks arreteerimine. Ka kardab ta, et Liibanoniski jälgitakse teda.

Ühel hommikupoolikul, kui päike oli Liibanoni pealinnas tõusnud, võttis Nissani eksjuht Carlos Ghosn istet ühes kodulähedases, kehvasti valgustatud restorani tagaosas, kirjutab Wall Street Journal. Teenindaja lähenes lauale ja Ghosn tellis araabia keeles tassi espressot. Teda saatev turvamees kadus silmapiirilt niipea, kui oli veendunud, et keskkond on turvaline.

Ghosni laua läheduses istusid mitmed omi asju ajavad Liibanoni ärimehed, kes pöörasid väga vähe tähelepanu sellele, et olid samas ruumis endise autotööstuse suurkujuga, kelle spioonifilmilikku põgenemist Jaapanist olid alles loetud nädalate eest kajastanud kõik suurimad päevalehed üle maailma.

Nissani eksjuht märgib kohvilonksude vahele, et tema uus elu Liibanonis on täis piiranguid. Ta ei saa lahkuda riigist, kus ta üles kasvas, ilma, et teda ei ähvardaks arreteerimine. Liibanoni panganduskriis on piiranud ka tema finantsvõimekust. Tänavatel aset leidvad protestid teevad aeg-ajalt Beirutis liikumise peaaegu võimatuks. Ja muidugi, alati tuleb valvel olla Nissani või Jaapani võimude poolt teda jälgima saadetud inimeste suhtes.

„Mulle on öeldud, et ma pean end kaitsma,” rääkis Ghosn. „Isegi see maja, mis on mu kodu vastas, anti jaapanlastele üürile. Mina ei tea, mis nende kavatsused on. Mulle on öeldud, et paljud jaapanlased on käinud, teinud pilti mu majast ja jälginud, mis seal toimub,” lisas ta. Endine autotööstuse suurkuju tõdeb, et need ajad, kus ta sai eralennukiga ühest maailmariigist teise lennata, on möödas.

Tema peamine eesmärk on võidelda süüdistustega, mis talle on esitatud. Nende kohaselt kasutas ta Renault ja Nissani liitu juhtides ettevõtte rahasid oma isiklikuks tarbeks. „Ma räägin siin oma maine eest võitlemisest, oma pärandi eest võitlemist ja oma õiguste eest võitlemisest,” õigustas Ghosn. „Ma pole kunagi olnud nii motiveeritud, kui ma olen praegu,” lisas ta.

Küsimuse peale, kas ta ei peaks kellegi ees vabandama selle eest, et ta sellisel moel Jaapanist põgenes – eralennuki pardal helitehnika kastis – läksid Nissani eksjuhi silmad suureks: „Vabandama? Mille eest? Kelle ees? Nissani? Renault?”

See, et Ghosn on olnud sunnitud oma kodumaale naasma nendel asjaoludel, on omamoodi saatuse keerdkäik, kuna ta ise on juba pikalt pidanud end pigem maailmakodanikuks, kel on kodusid erinevates maailmaotstes ning passe erinevatelt kontinentidelt. Kõik tema neli last kasvasid üles Pariisi ja Tokyo vahel pendeldades, kuni nad läksid Stanfordi Ülikooli. Ükski neist ei räägi araabia keelt.

„Sellest ajast peale, kui ma hakkasin tööl käima, on see pikim periood, mis ma Liibanonis veetnud olen,” tõdes Ghosn. Täna on riigis, mis kunagi pani tema näo postmargile, võimust võtnud vägivaldsete protestide lained, mille käigus nõutakse Liibanoni seniste võimukandjate taandumist. „Carlos Ghosn on üks neist,” teatas ühest hiljutisest protestist osa võtnud 21-aastane tudeng Ahmad Jammoul avalikkuses.

Seepeale pidi Ghosn läbi pressiesindaja teatama, et ta ei kuulu Liibanoni võimukandjate hulka ega oma riigis mingit poliitilist rolli ega ka plaani seda saavutada. Liibanoni naasmise ajastus ei saaks Nissani eksjuhi jaoks olla kehvem. Pärast Jaapanist põgenemist jõudis ta riiki, kus pangandussektor on kriisis, mistõttu on pangad piiranud inimeste ligipääsu oma rahale, sealhulgas välisülekannetele.

Ghosn on asunud läbirääkima Hollywoodi agendi Michael Ovitziga, et müüa oma eluloo õigused filmi- ja telesarja jaoks. Sellega tahab ta rahastada oma kohtuvaidlusi. Kuigi tema nime on välja hõigatud ka Liibanoni energiaministri kohale, kinnitab ta ise veelkord, et tal pole mingit huvi Liibanoni poliitika vastu, pigem tahab ta sellest eemale hoida.

Samas on ta väga kirglik nende probleemide osas, millega Liibanon praegu silmitsi seisab. „See mõtlemine, et Liibanoni probleemidele ei ole lahendust, ma ei usu seda,” on ta veendunud. „On küll lahendus, kuid plaan tagab vaid 5% edust, olulisem on see, kuidas seda ellu viiakse. Täpsemalt sama on ka ettevõtluses,” märkis ta.