„Inimesed väga paljuski suhtuvad veesse kui sama loomulikku nähtusesse nagu õhk – see on ju meil siin poriloigus, tiigis ja igal pool olemas –, aga selleks, et see vesi oleks joogikõlbulik, tuleb väga palju vaeva näha. Väga palju tööd tehakse selleks, et põhjaveest saaks joogi vesi. Ka pinnavesi käib läbi filtrite, vajadusel ka veel omakorda puhastatakse. Tegelikult on selle taga väga suur töö taga, et meil tuleks kraanist puhas vesi ja see oleks meie tervisele kasulik ning ohutu,” rääkis Aarma.

Sarnaselt 2018. aastale on selgi suvel taas suure tähelepanu alla sattunud tarbevee puudus teatud piirkondades. Kuigi tegu pole veel iga-aastase probleemiga, mõjutavad kliimamuutustega kaasnevad ekstreemsed ilmastikuolud, sealhulgas soojad suvekuud üha enam ka eestimaalasi ja nende võimalusi vett kätte saada.

Enim mõjutatud nii kiiresti arenevad vallad kui suvituslinnad

„Valdavalt on need uusarendused, kus elanikke on ühe piirkonna peale koondunud väga palju elama, ja aedlinnad või aianduspiirkond. Inimesed elavad suvel oma suvemajades, kastavad, tahavad, et rohi oleks ilus, lilled õitseks, tomatid kannaks vilja ja see kõik nõuab vett,” kirjeldas Aarma. Ta rõhutas, et seni ei ole see teema veel üleriiklikku mõõdet omandanud, olnud rohkem omane teatud piirkondadele.

Sellest, et erakordselt sooja ilma tõttu on probleem saanud tõsiseks näiteks Viimsi ning Harku valdades, kirjutas Ärileht eelmisel nädalal. Ka kimbutab joogivee nappus populaarset suvituslinna Elvat. „Siin tuleks meelde tuletada, et see ei ole ainult ühiskanalisatsiooni veeprobleem. See puudutab ka koduseid salvkaevusid – tihtipeale jäävad ka need kuivale. See sõltub piirkonnast, kui kõrgel põhjavesi seal on,” rõhutas vee-ettevõtete liidu juht.

Kuna vee-ettevõtetele on määratud selged piirmäärad, kui palju nad tohivad põhjavett kasutada, siis see seab selged piirid ka sellele, kui palju tarbijad just praegustel põuastel päevadel tarbevett kasutada saavad. See omakorda on toonud kaasa vee-ettevõtete vastu suunatud pahameele laine. Aarma sõnul peaks inimesed sellises olukorras ennekõike kannatust varuma ja mõtlema ka, mis nad ise saavad nendes oludes ära teha.

„Kui on juba sellest piirkonnast teada, et on juba veepuudus laiemalt, siis tuleks omaenda tegevust hakata üle vaatama – kuidas varuda kastmiseks vett, valida sellised kellaajad, kus päeval varud ja õhtul hilja kastad,” lisas vee-ettevõtete liidu juht. Ka soovitab Aarma mõelda rohkem vihmavee varumise peale, võimaluse korral suuremates kogustes.

„Ma alles hiljuti kuulsin väga hea mõtet, kuidas piirkondades, kus nüüd veetakse ühiskanalisatsiooni ja varasemalt oli oma reovee kogumine, on inimesed jätnud need reovee kogumise paagid alles ja kasutavad seda vihmavee kogumiseks,” kirjeldas vee-ettevõtete liidu juht. Aarma sõnul on tal endalgi kodus samal otstarbel 12-kandine paak. „Kui see paak vihmavett täis koguda, siis seda jagub tükiks ajaks.”

Lõuna-Euroopa pärast on EL-is leevendatud ka vee taaskasutuse tingimusi

Kuigi Eestis on veenappus veel perioodiline ja ainult teatud piirkondadega seotud, siis Lõuna-Euroopas on olukord sealmaal, et isegi joogivett filtreeritakse mereveest, sest põhjavett ei ole enam erinevatel põhjustel kasutada. „Kas on siis saastunud või see on liiga sügaval, mistõttu läheb selle kättesaamine liiga kalliks. Sellised kastmisprobleemid on seal väga pikaajalised,” põhjendas Aarma.

Vee-ettevõtete liidu juhi sõnul võttis ka Euroopa Liit alles hiljuti vastu vee taaskasutuse tingimusi leevendava määruse, mis võimaldab vähem puhastatud reovett kohe põllumajanduses kasutada. „Muidu on väga ranged nõuded sellele, millist heitvett võib keskkonda tagasi lasta, aga seal tehti leevendused just sel eesmärgil, et kui ta sobib põllumajanduses kasutamiseks, siis teda võib kasutada. Seal on just Lõuna-Euroopa riikide vajadusi silmas peetud, sest neil on see veepuudus juba aastaid olnud,” märkis Aarma.

Kui reaalne on, et tulevikus saabki meie põhjavesi otsa, veehind tõuseb ning tarbijatele kehtestatakse veekasutuselimiit, kuula lähemalt värskest Majandusaruande podcastist. Saatejuht on Siiri Liiva.