"Suure kurbusega teatame oma kalli isa ja M.V.Wool asutaja Mati Vetevoolu lahkumisest meie seast eile kurja haiguse tõttu," seisab ettevõtte M.V.Wool ühismeediakontol.

"Meie valu, kurbus ja kaotus on kirjeldamatu. Ta oli meie kõigi tugisammas. Alati toeks, alati abiks, alati hoolimas. Alati kõiki teisi endast ettepoole seadmas. Mati on nüüd taevastel kalavetel, kuid alatiseks meie mõtetes ja mälestustes."

"Meie valda on tabanud suur kaotus," teatas Lääne-Harju vallavalitsus ühismeedias.

“Mati sitkus ja optimism olid temaga lõpuni välja ning need ja paljud teised positiivsed omadussõnad jäävadki Matit meenutades saatma. Volikogu liikmena oli Mati aktiivne ning alati aldis kaasa mõtlema, rääkima ja tegutsema. Kirgliku kalamehena leidis Mati pea alati võimaluse pikkida vestlustesse ka mõne humoorika kalamehejutu, millest kujuneski justkui omaette žanr. Suurepäraseid saake taevastel kalavetel, Mati!” meenutab volikogu esimees Külli Tammur.

Ettevõte oli Mati Vetevoolule tema kahe lihase lapse ja ühe kasulapse kõrval justkui neljas laps. M.V.Wool on perefirma, kus tegutsevad ka tema poeg ja kasupoeg. Ettevõte on kogu tema elu, on Eesti Päevaleht varem kirjutanud.

1988. aastal alustades olid nad toonases ENSV-s esimene ettevõte, mis sai loa kala töödelda. „Olime absoluutne teerajaja. Alguses oli väga raske. Aga peab õnne olema,” rääkis Vetevool kaks ja pool aastat tagasi. Kui 1990ndatel ostsid teised kalleid Mercedeseid, siis tema hoopis miljonikroonise kuumsuitsuahju.

Vaikselt ja targalt tegutsevast firmast kasvas selle kümnendi alguseks moodsa tootmishoonega rahvusvaheline äri. Just järk-järgult kasvamine on Vetevoolu sõnul ettevõtluses tema edu peamine alus. Kui nad said 2010. aastal valmis uue tehase, tekkis ootus, et nüüd hakkab eksport mühinal kasvama, kuid kiiret lendu ei järgnenud. „Otse taevasse ei lähe ükski asi. Kui läheb, siis läheb lõhki. Tuleb teha samm-sammult,” ütles Vetevool aastaid tagasi.

Suuri langusi ja järske tõuse ettevõtte ajaloos ei olegi olnud, kuigi keerulisteks on Vetevool varem nimetanud aastaid 1999–2001, kui tuli Venemaa esimene impordikeeld. M.V.Wool oli idanaabri lennufirma Aerofloti suur tarnija. Iga kuu saadeti neile 13–14 tonni soolaforellilõikeid ja -viile. Äkki see tellija kadus ja raha jäi tulemata. „Siis oli raske,” tunnistas Vetevool. Kuid neil oli õnne, raha saadi kätte ja pandi alus Vihterpalu tehase juurdeehitusele.

Vetevoolu tundev toiduliidu juht Sirje Potisepp meenutab lahkunut Ärilehele põgusalt: ‘’Inimene, kes oskas oma hobist ja tööst rääkida nii südamest-südamesse ja lihtsalt, et see läkski meile korda.’’