Näitleja Ivo Uukkivi laadis oma esimest elektriautot pesumasina kõrvalt

Ivo Uukkivi on elektriautoga sõitnud juba 10 aastat, kusjuures oma esimest e-autot laadis ta kodus sõna otseses mõttes pesumasina kõrval. Võrreldes aga sisepõlemismootoriga masinaid elektriautodega, leiab mees, et esimesed on nagu kettaga telefonid nutitelefonide kõrval.

„Esimeste elektriautode Eestisse saabumisel umbes 10 aastat tagasi pakuti mulle teha LEAFile telereklaami. Kui autosse istusin ja sõitma hakkasin, oli väga sürr tunne – see liikus kergelt, vaikselt ja kiiresti, nagu libistaks villaste sokkidega mööda lakitud parketti. Auto ise nägi ka päris imelik välja, mis lisas asjale kolevõlu,” meenutab Ivo, kes sai auto pärast filmimist kuuks ajaks enda kasutusse. „Sellega nad mu konksu otsa saidki! Lisaks oli tollal riiklik ostutoetus pool auto hinnast ja ma ei mõelnudki kaua. Muide, alguses astuti sageli ligi elektriautot vaatama ning katsuma ja sõbrad imestasid, et kas niimoodi pesumasina kõrvalt laedki autot või? Tegelikult algul tõesti laadisingi nii.”

Hetkel sõidab Ivo 2018. aasta LEAFiga, millega saab võrreldes esimeste mudelitega läbida palju pikemaid vahemaid. Ta arvab, et kui riik tahab, et elektriautosid rohkem ostetaks, võiks ostutoetused olla suuremad ja näiteks elektrihind või võrgutasud elektriautodega sõitjatele tunduvalt soodsamad. Sest ega praegused autohinnad sellist autot endale soetama ei kutsu.

„Mul on kodulaadija ja juba aastaid ka päikesepaneelid. Laen autot börsielektriga odavatel tundidel ja päeval päikesega, nii et 100 kilomeetri läbimiseks on keskmine kütusekulu umbes 40 senti kuni 1 euro. Ka praegu, kalli elektriga, maksab tunnipõhise arvestusega öine elekter tihti alla ühe sendi kilovati kohta. Ja see on minu meelest piisav põhjus, miks elektriautoga sõita!” räägib Ivo. „Loomulikult on meie eeliseks see, et meil on kodulaadija ja päikesepaneelid.”

„Aga need karikatuurid, kus elektriauto seisab tossava tehase ees laadimas ning proovitakse väita, et elektrijaam saastab ikka, ei vasta tõele! Elektriautode laadimisvõrgustikus toimub laadimine rohelise energiaga, ka koduse laadimise puhul on kohustus soetada rohesertifikaat, mis tähendab, et elektriautod kasutavad ainult taastuvenergiat. Ja jalajälg on neil nüüdseks tunduvalt väiksem kui fossiilsetel kütustel sõitvatel masinatel. Loomulikult kaasneb akude tootmisega saaste, aga fossiilsete kütustega võrreldes on see palju väiksema jäljega. Ja kui akud enam auto jaoks kõlblikud pole, saab neid veel 15–20 aastat majapidamises päikese- ja tuuleenergia salvestamiseks kasutada. Praegune aeg on akunduses alles algus, usun, et energia salvestamises ja laadimises hakkame peagi nägema hoopis uusi, kiiremaid ja palju säästlikumaid viise. Mulle meeldib võrrelda sisepõlemismootoritelt elektriautodele üleminekut kettaga telefonidelt mobiilidele üleminekuga.”

Ümbritsevale tuleks tekitada võimalikult vähe kahju ja palju kasu

Ivo sõidab elektriautoga nii tööle, poodi kui ka maale, ent kui on võimalik, siis eelistab jalgratast või jalgsi käimist. „Olen olnud terve elu rattaga liikleja, ka siis, kui jalgrattaid Tallinnas veel näha ei olnud, mistõttu vahel isegi näidati näpuga ja naerdi mu üle. Kummaline mõelda, et selline aeg on olnud! Väikeste lastega on aga keeruline kõiki asju rattaga ajada ja ega Tallinna tänavad ning liikluskorraldus ikka eriti soosi ka jalgrattaga liiklemist. Lastega on see pigem selline ekstreemne ettevõtmine.”

Aga ka üldises mastaabis on Ivo ja ta pere rohelise maailmavaatega, sest see on mehe hinnangul just see, mis viib meid elus edasi ja mingis mõttes ka tagasi. „See viib meid vana aegumatu tarkuse juurde, et tuleb elada kooskõlas selle keskkonna ja loodusega, millest oled võrsunud, tekitades ümbritsevale elule nii vähe kahju ja nii palju kasu, kui meie võimuses on. Elame nagu eestlased ikka – kasvatame suvekuudel ise mahedalt puu- ja köögivilju, sordime prügi, ostame võimalikult vähe uusi asju ja väldime pakendeid, toodame päikeseenergiat ning ostame mahetooteid kauplusest ja otse talunikelt.”

Tööalaselt on Ivo käed-jalad tööd täis ja seda ta naudib. „Novembris mängin viimaseid kordi monoetendust „Vihanemees.com”, suvel tuli välja Rasmus Merivoo film „Kratt”, mis on tõesti väga naljakas!” räägib ta. „Lisaks esietendub jaanuaris „Tund enne päikesetõusu...”, mängimisel on „Keiserlik kokk” ja „Keegi KGB-st”. Kõigis neis lugudes saab korralikult naerda, kuid on ka sügav sisu! Tuldagu vaatama!”

Ivo tunnustab Alexela püüdlusi roheenergia vallas ja seda, et kodumaine energiaettevõte toetab kultuuri, sporti, heategevust ning taastuvenergial põhinevatele transpordilahendustele üleminekut Eestis. Äsja avas Alexela esimese Eesti kütusemüüjana oma elektriautode laadimisteenuse, mis sisaldab laadimisplatvormi, mobiilirakendust ja laadijaid.

www.alexela.ee