POLIITIKAHOROSKOOP | Poliitika-aasta 2022 pakub nii vanast rutiinist lahti ütlemist kui ka "uut normaalsust"
Majandus ja poliitika on nagu sokk ja saabas - ühel on ilma teiseta ebamugav kui mitte lausa võimatu. Nii panimegi kokku Sharpminderi aastahoroskoobi teise poole, poliitikast. Esimest osa, mis puudutab majandust, loe siit.
Majanduse horoskoobis kirjutasime sellest, et makromajanduslik juhtimine asub praegu omamoodi interregnumis - keinsianistliku demand managementi juurde ei taheta tagasi minna ja neoliberaalne supply management (loe: kasinuspoliitika) pole ka enam trendikas. Küll aga on uuesti moodi läinud 1980-ndate neoliberaalide, täpselt Margareth Thatcheri poolt käibele toodud meem „TINA - there is no alternative"
Eks Eestiski on oma TINA -Reformierakonna valitsemisele ei näi olevat alternatiivi. Või siiski?
Aga teeme kõigepealt tagasivaate Sharpminderi poliitikalugudele lõppeval 2021 aastal ja toome esile selle, mis jätkuvalt trendi loov.
TAGASIVAADE
Jaanuar 2021 - Populismi viimane feierwerk
Lähinädalail saab alles aasta sellest, kui Washingtonis ründas märatsev jõuk USA Kongressi hoonet, sest ei suutnud leppida oma iidoli D.Trumpi kaotusega presidendivalimistel. Mõned nädalad hiljem tabas kaotus ka Eesti Trumpi fänne ja populiste - Porto Franco altkäemaksu afäär oli see piisk karikas, mis viis võimult Ratase II valitsuse ning ühes sellega läksid opositsiooni ka EKRE ning Isamaa. EKRE ja Isamaa pidid kaotuse vastu võtma ka teisel rindel - pikalt tagant ässitatud abielureferendumi algatus põrus riigikogus ja kogu asi läks vett vedama. Kunstlikult kuumaks köetud kired abielu definitsiooni üle ununesid kiirelt ja kadusid avalikust aruteluruumist.
Sharpminder on mitmes oma loos, loe siit ja siit ennustanud populismi nõrgenemist. Kui blogiga alustasime (kevad 2020), siis populism möllas - Trump USA's, EKRE värske parketikõlbuliku parteina Eestis, Orban Ungaris ja PiS Poolas. Täna on Lääne-Euroopas ainuke suur ja mõjukas populistlik jõud Marine La Pen ja tema Rahvusrinne Prantsusmaal. Podemos on Hispaanias areenilt kadunud, Tsiprase Zyriza Kreekas on öelnud lahti oma varasematest radikaalsetest loosungitest, Salvini Põhja Liiga hävis oktoobris Itaalia kohalikel valimistel ja AfD Saksamaa Bundestagi valimistel.
August 2021 - 'The making of the president'
Ameerikalik väljend presidendi 'tegemisest' omab Eestis natuke teist sisu; meil on vähem meediakeskset poliit-tehnoloogiat ja rohkem tagatubades sahistamist. Seekordsed presidendivalimised olid rahva eest varasemast isegi rohkem varjatud ning arvestatavate kandidaatide nimed polnud selged veel nädal enne valimisi. Tundus, et ka parteidel endil polnud omavahel piisavat usaldust ja käis 'kassi-hiire mäng'. Kõige kummalisema mulje jätsid sotsid, kes sõnades promosid Kersti Kaljulaidi, aga konkreetset pakkumist talle ei teinud ja riigikogu hääletamise teises voorus läksid hoopis Alar Karise taha. Sharpminder ennustas, et Kersti Kaljulaidi ebaselgus oma isikliku tuleviku osas suurendab ta visklemist erinevate teemade ja poliitiliste liinide vahel ning jätab talle valitsemisaja lõpuks vaid tühjad pihud, loe siit. Nii on see praegu ka läinud ja lennukad ambitsioonid asuda juhtima OECD'd või NATO't on sumbunud enne kui rahvusvahelise meediakünnise ületasid. Praeguses ülipingelises Venemaa-NATO vastasseisus on Eesti roll null.
Presidendivalmiste rallis jäi sõnaõigusete ka EKRE, kelle ülesseatud nn Eesti rahva president Henn Põlluaas reaalselt valimissedelile ei jõudnudki. Mis sest, et mees oma programmilise kõnega avalikult üles astus ja kampaaniabussiga Eestimaa põldude vahel vuras. Siit ka selge õppetund - olemasolev poliitiline kultuur võib sulle meeldida või mitte, aga kui sa selle reeglitest matsu ei jaga, jääd autsaideriks. Poliitika ei ole soolomäng.
Presidendivalimiste suurim saak Sharpminderi arvates on väärtuspõhise vastasseisu taandumine ja ideoloogilise õhustiku normaliseerumine ühiskonnas. Rahulikku meelt vajame tänases närvilises õhkkonnas rohkem kui kunagi varem.
COVID - ühte jõkke ei saa kaks korda astuda
2019 aasta lõpus ei uskunud ilmselt ka kõige suuremad pessimistid, et COVID jääb meiega aastateks. 2021 oli juba teine täiemahuline koroona-aasta. Nii nagu antiikfilosoof Herakleitos ütles, et jõgi on küll sama, kuid vesi selles kogu aeg erinev, nii on ka koroonaga seotud rõhuasetused ajaga väga palju muutunud.
Algul käis poliitikute vahel vaidlus sellel üle, kas COVID on üldse tõsiselt võetav haigus? Ei uskunud sellesse Donald Trump ega Mart Helme. Mõne aja möödudes muutus teemaks nr. 1 valitsuste kriisijuhtimise võime - kui kiiresti suudetakse pakkuda erakorralist abi äridele ja varustada tervishoiusüsteemi kõige vajalikuga? Poliitikute avalikes sõnavõttudes oli palju retoorikat ühtsusest ja iga inimese ning ettevõtte panustamisest. „Soovime, et kõik Eestimaa elanikud ja siin tegutsevad katusorganisatsioonid ja ettevõtted saaksid kaasa mõelda ning omalt poolt panustada konstruktiivsete ideede ja ettepanekutega, kuidas võiks valdkondlikult ühiselt tegutseda, et viiruse levik üle käte ei läheks", rääkis Kaja Kallas 8. aprillil 2021. Loe siit.
Täna peame tõdema, et peaministri unistus „võtta kontroll koroonaviiruselt ühiskonnale tagasi" on õnnestunud poolikult - lockdowni ei ole, aga normaalset äri- ja ühiskonnaelu ka mitte. Ühiskonna ja majanduse poolik toimimine on toonud kaasa selle, et COVID laastab majandussektoreid ja sotsiaalseid gruppe väga erinevalt. Sharpminder kirjutas sellest aprillis ja detsembriks on kõik need tendentsid veelgi fundamentaalsemaks muutunud.
„COVID on toonud taas päevakorda ebavõrdsuse kiire suurenemise, olgu selle väljendiks siis kasvavad palgalõhed, erinev olukord tööhõives või teravnev vastandumine eluaseme omanike ja üürnike positsioonides. Rahvastiku rikkamad detsiilid on kasvõi aktsiaturgude superrallide toel oma majanduslikku jõukust suurendanud, samas kui vaesemad detsiilid näevad vaid oma töiste sissetulekute hääbumist" (loe pikemalt meie loost siit).
Esialgselt loodetud kiirelt üleminevast kriisist on saanud meie 'uus normaalsus'. COVID tõi teravalt esile teemasid, mis tegelikult on liberaalsetes demokraatiates olemas kogu aeg.
Küsimus vaktsineerimisest ja maskikandmisest on küsimus kodaniku vabaduse ja -vastutuse tasakaalust.
Küsimus sellest, milliseid ettevõtetele kriisiabi jagada ja kas üldse, on fundamentaalne küsimus riigi ja turu tasakaalust.
Küsimus riigi toetusest kõige haavatavamatele (tööta noortele, hooldekodudes elavatele vanuritele, koolilastele, kelle kodud pole e-õppe valmiduses) on küsimus solidaarsusest ja ühiskonna sidumisest kõige laiemas tähenduses.
Oktoober - kohalikud valimised kui riigikogu valimiste eelproov
Sel aastal oodati kohalikke valimisi suurema põnevusega kui muidu. Ennustasid ju avaliku arvamuse küsitlused suurt edu EKRE-le, õhus oli ka Keskerakonna võimumonopoli lõpp Tallinnas. Valimisi ümbritsev sotsiaalne kontekst oli COVIDi kriisi tõttu närvilisem, igast pressikonverentsil öeldud sõnapaarist või lausekatkest võis sotsiaalmeedia pulbitsema hakata.
Juba pikemat aega on Eesti olnud unikaalses olukorras, kus partei, kes omab püsivalt 10-15% toetust, ei kuulu parlamenti. Jutt on loomulikult Eesti 200st. Eesti 200 areenile tulek omab tähendust kahes mõttes. Esiteks on see korjanud ära toetust teistelt parteidelt, sest parteilise eelistuseta inimeste hulk pole vähenenud. Teiseks on muidugi huvitav, kui köitvaks on kujunenud Eesti 200 ideoloogiline platvorm? Nende ideoloogiat pole lihtne määratleda, üldjoontes saaks seda pidada mõõdukalt parempoolseks ehk sotsiaal-liberaalseks. Seega paigutub ta kuhugi Keskerakonna ja Reformierakonna vahele.
Kui kasutada ideoloogilise välja piltlikustamiseks vanamoodsat vasak-parempoolsuse telge, näeme, et vasakpoolsus on aastatega populaarsust ära andnud ja parempoolsed tungivad peale (vaata joonist). Jätame siinkohale pidamata arutelu sellest, kelle valijad täpselt kuhu on liikunud. Selge on aga see, et parempoolsuse levikut toetab eelkõige EKRE toetuse märkimisväärne kasv. Mõõdukama platvormiga Eesti 200 toetus on stabiilne, kuid jääb taseme poolest EKRE-le alla. Selles mõõdukalt liberaalses ja kergelt tehnokraatliku visiooniga niššis on juba teisi olijaid ees ning ainult muutuste või 'pika plaani' lubamisest valijate võitmiseks ei piisa. Vaja on selgelt eristuda, nagu teebki EKRE.
Joonis. KOV volikogude valimistel erakondadele antud hääli, %
Märkus: kasutatud on erakondade tänaseid nimesid
Allikas: Riigi valimisteenistus
Pidasime parteide populaarsuse hindamisel õigeks võrrelda valimiskasti juures antud hääli, sest just kasti lastud hääl näitab, kelle kätte valija oma saatuse usaldaks. Avaliku arvamuse küsitluse tulemused (eriti tänapäevaste küsitlusmeetodite juures) on palju enam emotsionaalsed ja ad hoc (vaata joonist). Meenutagem siinjuures kasvõi seda kurioosset juhtumit, kui ühest küsitlusest ootamatult selgus, et rahva eelistatuim presidendikandidaat on Indrek Saar. Kui sotsioloogid siis rahva ootamatu meelemuutuse tagamaid uurima hakkasid, selgus et Indrek Saar oli küsitluse läbiviimise hetkel ühes telesaates pearolli mänginud.
Joonis . Toetus erakondadele avaliku arvamuse küsitlustes ja KOV valimistel otkoobris 2021, %
Allikas: Vabariigi valimisteenistus, Norstat
Spordivõistluste loosung 'Tähtis pole võit vaid osavõtt' poliitikas ei kehti; iga erakond peaks tahtma jõuda valitsusse. Aga teatavasti ei anna isegi soliidne häälte saak automaatselt kohta valitsuses; keerukate valimissüsteemide puhul nagu Eesti oma, on tee häältest valitsusse käänuline ja ootamatusi täis. Oktoobrikuistel kohalikel valimistel läks pretendentide elu siin raskeks ja mitmetes omavalitsustes panid seljad kokku juba varasema valitsemiskogemusega parteid. Üllatajaks osutusid valimisliidud, mida varem peeti noore demokraatia 'lastehaiguseks' ja mis ajaga oma koha erakondadele loovutavad. Täna tuleb seda sirgjoonelist postulaati ringi vaadata, sest valimisliidud said võimule mitte ainult kaugetes ääremaa valdades, vaid ka mitmes suuremas linnas.
EKRE ning Eesti 200, keda meedia enne ja vahetult pärast valimispäeva võitjatena nimetas, ei teinud tegelikult üldse head sooritust. Üheksas linnas (vaata tabelit) ei pääsenud EKRE koalitsiooni mitte üheski, Eesti 200 vaid ühes, ja seegi läks häälte ostmise skandaali tõttu 'üle noatera'. Valimisliidud said võimule aga viiel juhul üheksast. Tähelepanuväärne on siinjuures see, et kõigil vaadeldud juhtudel olid valimisliidu liidrid tegelikult poliitiliselt juba established. Niisiis pole tänased edukad valimisliidud tekkinud rohujuuretasandi kodaniku algatusena, vaid väljendavad pigem kaadripoliitikute protesti mugavustsoonis unelevate parteide suhtes. Mida väiksem on erakonnast lahkumise 'kulu' , seda suurem on motivatsioon minna üle valimisliitu. Seega võib tuntud nägude lahkumist võtta kui märki erakonna organisatsiooni nõrkusest. Mõelgem ka sellele, et allolevas tabelist pole ühtki nime Keskerakonnast ja Isamaast, on väikesest valimist tulenev juhus või hoopis reegel?
Riigikogu valimistel valimisliite olla ei saa, seega muutub peagi aktuaalseks küsimus, kelle nimekirjades kandideerivad valimisliitude häälemagnetid? Ja muidugi - kellele lähevad valimiliitudele antud hääled, mida üle Eesti oli kokku arvestatav hulk.
ETTEVAADE
Aasta 2022 saab olema riigikogu valimisi ettevalmistav aasta ja see paneb pitseri kõigile peamistele toimetustele. Eesti poliitilist reaalsust ja poliitikamaastikku mõjutab see mitut moodi.
Reformid pannakse pausile
Sharpminder on juba kaks aastat avaldanud kriitilisi ja nõudlikke lugusid suurte valdkondade - tervishoid, pensionid, hõivepoliitika, pikaajaline hooldus - rahastamise teemadel. Kahe aastaga pole siin sisuliselt midagi muutunud (loe pikemalt siit) ja ei muutu ka algaval aastal. Otseseks põhjuseks poliitilisele seisakule on valitsusparteide kartus ärritada potentsiaalseid valijaid uute maksude või vanade tõstmisega, sest ilma lisarahata paraku ühtki olulist muudatust teha pole võimalik. See poliitilisest äritsüklist tingitud arengupeetus võib saada läbi sügiseks 2023.
Märksa kestlikum probleem on aga tervikliku visiooni puudus Eesti suurematel erakondadel. Nn. tõenduspõhise poliitikakujundamise lainel tellitakse analüüse mõttekodadelt, need kipuvad aga olema analüüsi autorite nägu. Nii oli Arenguseire Keskuse maksustsenaariumide raport sekkuva riigi poolt ja pigem mõõdukalt vasakpoolne, sama kontori tehtud pikaajalise hoolduse reformiplaan aga räigelt neoliberaalne. Kõrghariduse osas pole valitsusel üldse visiooni ja nii ilmutaski end meedias ootamatult Gunnar Okk, kutsudes raputama tolmust puhtaks seitse aastat vana (ja juba toona auklikuks tulistatud) ideepaberit.
See kõik on Sharpminderi meelest kurb, sest aeg ei oota. Oluliste reformide edasilükkamise hinna maksavad lõpuks kinni ettevõtjad ja kodanikud; Eesti tervikuna võib vajuda veelgi sügavamale keskpärase ühiskonna lõksu, mis ei köida omasid ega võõraid talente.
Poliitika põhikonfliktid jäävad sügiseni vaoshoituks
Politoloogide ja ajakirjanike seas valitseb vaikimisi seisukoht, et valimisvõitlus tugevdab ühiskonna põhikonflikte - rikkad ja vaesed, pealinn ja ääremaad, eestlased ja venelased, traditsionalistid ja 'liberastid' koonduvad selgemalt oma laagritesse ja hakkavad teravusi ütlema. Võimalik, et kohalikel valimistel lõid need põhikonfliktid vähem välja kui keskvõimu tasandil (meenutagem kasvõi ideoloogilist vastandumist äsjaste Vabariigi Presidendi valmiste ajal). Aga tundus, et seekord olid valijad eriti ükskõiksed ideoloogiliselt teravate loosungite vastu.
Kui alustada Eestis pikka aega valimisvõitlust mõjutanud 'vene kaardist', siis võib öelda, et enam see ei tööta. Katri Raik poleks Narvas võitnud ainult eestlaste häältega ja Mihhail Kõlvart Tallinnas ainult venelaste omadega. Nagu Katri Raik ise ERRs (24.10.2021) ütles - kui "eesti keskealisele naisele andis Narva vene mees hääle", siis on suur muutus toimunud. „Esimest korda oli see, kui valimistel ei olnud juttu kodakondsusest ja vene koolist".
Kindlasti on selle pöörde taga palju tegureid - majanduse ja heaolu järk-järguline tõus, põlvkondade vahetumine, venekeelse kogukonna eneseteadvuse tugevnemine, aga mis kindlasti samuti väga oluline - uue põlvkonna tulek erakondade, sh Keskerakonna tuumikusse. Nii Narvas kui Tallinnas on toimunud see, mida K.Raik nimetab 'poliitiliste dünastiate lõhkumiseks'.
Vene kaardi (või Vene karu) ülesäratamine valimisvõitluseks saab Sharpminderi meelest toimuda vaid teadliku parteipoliitilise manipulatsioonina. Ja paraku ei saa seda Reformierakonna, IL või EKRE arsenalis välistada.
Politoloogide üheks lemmikraamistikuks kaasaegse valijakäitumise seletamisel on saanud kahedimensiooniline vasak-parempoolsuse ja avatuse-suletuse teljestik. Väidetakse, et tänases Euroopas on kultuurilise identiteediga seotud küsimused (nt immigrantide või seksuaalvähemuste kohtlemise osas) valijaeelistuste kujundamisel sama olulised kui traditsioonilised maksude, hüvitiste ja avalike teenuste teemad. Selle teooria popiks muutumise taga on paljuski ajastus - 2015 a. Euroopa migratsioonikriis ja omakorda sellest jõudu saanud populistide võidukäik.
2022. aasta künnisel on olukord teine ja me näeme (vastupidi politoloogide ennustustele) vanade põhivooluparteide tagasitulekut. Näiteks on sotsid praegu võimul Saksamaal, Hispaanias, Taanis, Rootsis, Soomes. Seejuures väärib tähelepanu, et Saksa sotside võidu ühe seletusena pakutakse nende taipu kaaperdada ära parempopulistide loosungid hoolitsusest 'väikese inimese' eest (loe pikemalt siit). Eestis jäi sarnane loosung „Meie seisame Sinu eest" endiselt parempopulistliku EKRE kätte, ent olulist turbot see nende häälesaagile ei andnud. Seega peavad Eesti populistid endale sobiva loosungi sõnastama, mis saab olema omajagu keeruline, sest kuidas saab end establishmendile vastandada partei, kes on ise valitsuses olnud ja nii endale kui oma sõpradele usinalt 'jämedamaid vorste' lõiganud?
'Üle ega ümber' ei saa rohepöörde teemadest. Rohestumise tendentsi oli päris selgelt näha juba 2021 a. kohalikel valimistel - roheteemad olid erakondade valimisprogrammides ja ka koalitsioonilepingutes üks kaalukamaid osi. Samas puudub neis poliitika, ehk prioriteetide seadmine, valikute tegemine, rahaliste ressursside hankimine või vähemasti nende vajaduse planeerimine. Aga ühel hetkel seisavad valitsejad ikka karmi reaalsuse ees - Kas arendada kohalikke lennujaamu või nõudluspõhist ühistransporti? Mil määral kompenseerida rohepöörde kulusid ja kellele? Kas ehitada tuumajaam ja kui, siis kelle õuele?
Täna, mil Eesti ägab kõrgete energiakulude koorma all, ei usu enam keegi, et roheteemad on poliitiliselt neutraalsed, et sellest võidavad kõik ja kaotajaid polegi. Distributive dilemma on rohepöörde üks võtmeküsimusi, mis tähendab sedagi, et vasak- ja parempoolsus jääb poliitikasse ikka alles. Sharpminder prognoosib, et just rohepöörde temaatikast võib saada algava aasta üks peamisi poliitilisi konflikte.
Parteide väljavaated riigikogu valimistel
Toetusprotsendid on kolmel parteil - Reformierakonnal, Keskerakonnal ja EKRE'l, pikemas ajahorisondis võrdsustunud ja seega on TINA-aeg suure küsimärgi all. Kui varem jagasid võimu omavahel kaks suurt, siis nüüd on pilt teine. Kolme suure võitlusse võib sekkuda veel ka Eesti 200, kuid nende jõudmine samasse kaalukategooriasse on pigem vähe tõenäone. Problemaatiline tundub ka Kersti Kaljulaidi kasutamine 'võiduratsuna', sest tema populaarsus valijaskonnas on ambivalentne ja mis sama tähtis - ekspresidendile ei sobi pakkuda vähemat kui liidrikohta, aga kes partei juhtidest oleks ise valmis kõrvale astuma?
Sharpminderi horoskoop näitab lähenevate valimiste perspektiivis põnevat vastasseisu kahe partei vahel.
Pikaaegse TINA - partei Reformierakonna puhul on üha raskem aru saada, missugusel platvormil ja millise Eesti eest see täna seisab? Ideeliselt peaks nad tahtma õhukest riiki, kuid Kaja Kallase valitsus on hoopis välja käinud halduslikult ülikuluka energiakulude kompenseerimise süsteemi; samuti peaks olema tegu ettevõtluslembese parteiga, ent mitmete sektorite ärimeestele on koroonakriisis külmalt selg pööratud. Lisaks nõrgale valitsemissooritusele on parteisisesed erimeelsused üha tuntavamad. Kui septembris kirjutasime Reformierakonna sisepingetest (loe siit), saime kaela süüdistused valetamises. Täna, kui Ansip on korduvalt Kaja Kallast kritiseerinud , loe viimast sõnavõttu siit, on raske sisepingeid maha salata. Lisaks, kui süveneda Andrus Ansipi ja Kaja Kallase sõneluste sisusse, siis ilmneb, et tegu pole lapsiku jonniga nagu üritab meid veenda peaminister, vaid maailmavaateliste erisustega. Ansipi viimastest sõnavõttudest vaatab vastu euroopalik arusaam heaoluriigist - kõik maksavad makse, kõik saavad hüvesid; keskklass on praeguse ühiskonnakorralduse alustala. K.Kallase vaated on seevastu üpris arhailised ja näevad heaoluriiki kui valitsusele kuuluvat rahakotti, kust kõige vaesemetele kitsilt kopikaid poetatakse. Kallase 'õukonda' kuuluvad maaimavaateliselt selgelt ka Pentus-Rosimannus ja Ligi.
Teine suur erinevus Ansipi ja Kallase vahel on selles, kuidas kriisiajal valitseda? Ansip läks annaalidesse lendlausega - „Kui see on kriis, siis sellises kriisis ma tahaksingi elada", K.Kallase jaoks on aga kriisid üks suur häda ja õnnetus (loe siit). Ansip julges kriisi tipus (2010) heast õigusloome tavast mööda minna ja tõsta kiirkorras käibemaksu, Kallas vastupidist sammu teha ei julge.
Kes siis veel, lisaks friends & family seltskonnale, võiks Reformierakonnale teravaid sõnumeid saata? See ei saa olema enam Keskerakond, kes on muutunud Kaja Kallase kabineti kahvatuks sussisahistajaks.
Tähtede seis võib kujuneda soodsaks hoopis sotsidele, kes on samuti pikalt identiteedikriisis vaevelnud. Viimastel kuudel on parteis näha selgemat lahknemist lumehelbekeste ja põhivoolu sotside vahel, mis esmalt kulmineerub parteijuhi valimistel 5. veebruaril (Riina Sikkut versus Lauri Läänemets). Lumehelbekesed tegelevad süütute teemadega nagu toidukapid ja rattateed, Lauri Läänemets aga maksude ja õiglase ümberjagamisega. Läänemets võiks olla ESDE tõsiseltvõetav uus liider, kes suudab tekitada palju ebamugavust konkurentidele ja päästa sotsid varjusurmast. Reform näib Läänemetsa kartvat, sest miks muidu on Reformi raskekahurvägi (Keit Pentus-Rosimannus, Kaja Kallas) agaralt Lauri Läänemetsa ettepanekuid meedias pareerima asunud?
Poliitika-aasta 2022 pakub seega nii vanast rutiinist lahti ütlemist kui ka 'uut normaalsust'. Kui Sharpminder jõuluvana mängiks, siis paneks ta igale parteile kingikotti peegli. Peeglist saab tõtt vaadata või ka küsimusi küsida. Vanasõna ütleb aga, et kui täiskuuööl peegliga ristteele minna, siis näeb seal oma tulevase koalitsioonipartneri nägu.
